Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen pidas täna oma iga-aastase kõne olukorrast Euroopa Liidus. Kuigi need on igal aastal küllaltki põnev kuulamine (ausalt ka…), oli täna siiski natukene erilisem. Esiteks on tegu tema 2019. aastal alanud ametiaja viimase kõnega, mistõttu kõik ootasid sõnumeid selle kohta, kas ta näeks end ka järgmisel aastal toimuvate valimiste järel presidendina jätkamas. Teiseks on peale Euroopa Parlamendis elurikkuse määruse ümber toimunud kaklusi üleval küsimus, mis saab roheleppest edasi.
Ma ei oska palju öelda selle kohta, kas von der Leyen soovib oma kohal jätkata. Ise ta selle kohta midagi ei öelnud, kuigi erinevad analüütikud arvavad, et ta natukene selle poole siiski vihjas. Küll aga on rohelepe veidi „my thing.“ Seega jagan teiega seda, mis mulle kõrva jäi.
„This is the reality of a boiling planet.“
Rohelepe ja selle rakendamine oli esimene suur teema von der Leyeni kõnes. Ta rääkis, kuidas möödunud väga kuum suvi oli oluline meeldetuletus roheleppe vajalikkusest ja kuidas EL-i tööstus on hakanud sellega edukalt kaasa tulema. Näiteks tõi ta selle, kuidas viis aastat tagasi polnud EL-is ühtegi puhta terase vabrikut. Nüüd on neid 38.
„As we enter the next phase of the European Green Deal, one thing will never change. We will keep supporting European industry throughout this transition.“
Tööstusele suunatud sõnumid läbisid tervet von der Leyeni kõnet. Kuigi ka 2019. aastal esitleti rohelepet kui EL-i majanduskasvu strateegiat, on viimased aastad selle tähendust oluliselt muutnud. Komisjon ei püüa enam müüa narratiivi, et kui liigume esimesena, võidame kõige enam. Pigem on näha seda, kuidas järjest suurem on hirm maha jääda.
Komisjoni president rõhutas jõuliselt, et roheleppe eesmärgid ja ambitsioon ei ole kuhugi kadunud. Küll aga peab selle tulevik põhinema rohetehnoloogia tööstusel. Tööstusel, mis peab olema „made in Europe.“
See EL-i keskne sõnum tuleneb nii Venemaa kallaletungist Ukrainasse ja sellega kaasnevatest geopoliitilistest väljakutsetest kui ka arusaamast, et USA ja Hiina on mitmes asjas juba meist ees. Kuigi USA suunal kõnes torkavaid sõnumeid väga ei olnud, siis kaubandussõda Hiinaga oli üsna kesksel kohal. Von der Leyen meenutas seda, kuidas Hiina kasutas ebaõiglaseid võtteid päikesepaneelide turu üle võtmisel ja lubas uurida, kas praegune EL-i turu üle-ujutamine odavate elektriautodega on ikka lubatud.
„I am and remain convinced that agriculture and protection of the natural world can go hand in hand.“
Tööstuse vaade läbis ka elurikkuse osa. Hoolimata jõulistest sõnumitest, et EL-i elurikkus on meie suurim vara ja vajab kaitset, kajasid kõnest läbi EPP kesksed mured põllumajanduse toimetuleku kohta. Arvestades seda, kui palju halle karvu on rohelepe tööstuse (eriti põllumajanduse) esindajatele juurde toonud, on see muidugi mõistetav. Neli aastat tagasi kajanud idealistlikumatest sõnumitest on aga üsna kaugele liigutud.
Kuigi saan ainult toetada mõtet „vajame rohkem dialoogi ja vähem polariseeritust,“ on raske ette kujutada, kui produktiivne see dialoog lähiaastatel saab olla. Isegi kui komisjoni looduse taastamise määrus oleks muudatusteta heaks kiidetud, pole me praegu ligilähedaseltki piisavalt teinud, et tagada vajalik ambitsioon elurikkuse kaitsel. Dialoog põllumajanduse esindajatega on ääretult vajalik, aga peab algama probleemi ja elurikkuse kaitse vajaduse tunnistamisest. Näis kuidas komisjon seda ette kujutab.
„It is time to make business easier in Europe!“
Von der Leyen reageeris ilmselgelt ka sõnumitele, et rohelepe on teinud ettevõtete elu märksa keerulisemaks. See pole üllatav, sest uue regulatsiooni suurest koormusest on rääkinud muuhulgas olulised riigijuhid Macron (Prantsusmaa) ja De Croo (Austria). Lisaks rohetehnoloogia tähtsustamisele rõhutas komisjoni president ka seda, et ettevõtete raporteerimise kohtustust tuleb vähendada. Ettevõtete elu peab ka tugevama keskkonnaregulatsiooniga maailmas siiski lihtsamaks muutuma.
„The future of our continent depends on the choices we make today.“
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ka neli aastat hiljem on rohelepe endiselt väga oluline. Kindel on aga see, et sarnase elevusega nagu 2019. aastal, see edasi ei lähe. Tööstuse ja põllumajanduse mured on sõja ning teiste goepoliitiliste kriiside kontekstis aina laiemalt kõlama hakanud. Nendele on vaja poliitiliselt reageerida, teisel viisil edasi ei saa.
Kõnest jäi mulje, et rohelepe on vaid kliima ja elurikkus. Isegi nende teemade osas polnud olulisi uusi lubadusi. Komisjon peab järgmise aasta esimeses pooles pakkuma välja 2040. aasta kliimaeesmärgid ja käimas on ka looduse taastamise määruse läbirääkimised. Viimasele olid mõned viited (kuigi mitte otsesõnu, et Weber on veits… ebameeldiv), aga esimesest polnud juttugi. Rääkimata siis teistest roheleppe aspektidest. Muud mured kaaluvad ule.
Kui nüüd väga avatud peaga spekuleerida (ehk ärge seda osa nüüd tõsiselt võtke)…
… siis tundub mulle, et kui von der Leyen jätkab, saab üks olulisi fookuseid tema edasistes plaanides olema EL-i tööstuse kiire areng. Roheleppele võib järgneda „tööstuslepe,“ mis lähtub küll samadest kliimat ja keskkonda tähtsustavatest põhimõtetest, aga keskendub märksa enam ühtsele EL-i ülesele tööstuspoliitika arendamisele.
Märgid selleks on juba olemas. Netonullheitetööstuse määrus (kallis EL.. ma armastan sind, aga sinu dokumentide pealkirjad…), võib olla vaid esimene samm selle poole, et järgmine komisjon võtab kaubandussõja oma uueks geopoliitiliseks ambitsiooniks. Kas nii juhtub ja kui edukas see saab olema, ma ei tea. Aga soovitan Eestil oma tööstuspoliitika ja rohetehnoloogia arendamise väga oluliselt üle vaadata. Nii ehk naa saab fookus olema sellel.
Ehk siis, Eesti edasine edu saab ilmselt sõltuma sellest, kui hästi suudavad koostööd teha Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning Kliimaministeerium. Lisaks ka sellest, kuidas kaasatakse ettevõtteid ja rohetehnoloogia fookusega kolmanda sektori osapooli.
Püüame siis hästi. Onju?
Foto: Christophe Licoppe | Euroopa Liit