Olen viimased viis aastat riigis töötades kirjutanud huvitunud ametnikele ebaregulaarselt ilmuvat infokirja keskkonna- ja kliimapoliitika arengutest. Alustasin, kui rohelepe oli sündimas ja jätkasin kuna sain omajagu positiivset tagasisidet.
Kirjad on seni ringelnud vaid ametnike seas. Kuna astun sel suvel avalikust sektorist laia maailma, mõtlesin, et hakkan sarnaseid ebaregulaarseid ülevaateid siia blogisse kirjutama. Loodan, et leiate sellest kasu.
Euroopas kakeldakse elurikkuse ja põllumajanduse üle
Olen olnud pikalt üsna optimistlik, et keskkonna- ja kliimaambitsioon Euroopa Liidus jätkub ka pärast järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi. Praegu tundub see aga pigem vähe tõenäoline. Parimal juhul jätkatakse samamoodi, kuid tugevamat lähenemist ei näi praegune geopoliitiline õhkkond väga toetavat.
Nüüd kui eesmärgid on seatud ja arutelud keerlevad nende saavutamise üle, on süvenenud lõhe Euroopa Parlamendi fraktsioonide vahel ja ka liikmesriikide sees. Keskkonna- ja kliimaambitsioon pole poliitikast kadunud. Vastupidi, järjest enam on neid, kes toetavad tugevamat reguleerimist ja jõulisemaid eesmärke. Kasvanud on aga hirm selle sotsiaalmajandusliku mõju osas ning jõulisema sekkumise vastased on suutnud ennast paremini roheleppe järgses maailmas mobiliseerida.
Lõhed olid eriti tugevalt näha looduse taastamise määruse aruteludel Euroopa Parlamendis. Juba arutelud põllumajanduse ja kalanduse komisjonides näitasid, et vastuseis sellele määrusele on suur, eriti parlamendi suurimalt fraktsioonilt EPP-lt.
Viimane hääletus enne üldkogu toimus keskkonnakomisjonis. Nii määruse toetajad kui vastased valmistusid selleks üsna intensiivselt. Väidetavalt oli EPP juht Manfred Weber asendanud isegi kolmandiku oma fraktsiooni liikmetest komisjoni istungi ajal looduse suhtes skeptilisemate liikmetega. Ja kõige selle tulemus…?
…44 poolt ja 44 vastuhäält. Ehk siis viik, mis võimaldas mõlemal poolel ehitada üles endale sobiv narratiiv. Määruse vastased rõõmustasid, et said komisjonile koha kätte näidata – halb ettepanek, tehke uuesti. Määruse toetajad said aga öelda: viik säilitas lootuse, et üldkogu võtab seisukohad siiski vastu.
Mis saab edasi? Lõpliku otsuse, mida arvab Euroopa Parlament looduse taastamise määrusest, teeb parlamendi üldkogu homme ehk 12. juulil. Kui üldkogu toetab seisukohtade kokkuleppimist, algavad läbirääkimised nõukoguga, kes suutis 20. juunil oma lähenemise kokku leppida. Kui ei toeta, peab komisjon uue ettepaneku tegema.
Looduse taastamise määrust kritiseerivad peamiselt metsandus-, põllumajandus- ja kalandussektorid. Nad kardavad, et looduskaitse eesmärgid piiravad liigselt nende majandustegevust ja võimet tagada toidujulgeolek. Samas on ettevõtete hulgas ka väga tugevaid toetajaid, mõneti üllatuslikult näiteks ka IKEA, Nestlé ja H&M. Nende ja veel 47 ettevõtte tegevjuhid kirjutasid avalikus kirjas, kuidas terve keskkond on vajalik ka majanduse toimimiseks… kes oleks võinud arvata?
…noored arvasid! 6. juulil kirjutasid 84 Euroopa Parlamendi praktikanti Euroopa parlamendi liikmetele kirja, milles paluvad rahvaesindajatel plenaaril looduse taastamise määrust toetada viidates sellele, et neil on samuti unistused ja ootused elamisväärsest tulevikust ning nad loodavad, et saadikud ei lase käest seda võimalust planeedi tulevikku kaitsta. Vägev!
Veel uusi kliimaeesmärke?!
2030. aasta kliima- ja energiapoliitika seadusandluse pakett „Eesmärk 55“ on veel ahjusoe, aga komisjon plaanib juba järgmisi eesmärke. Kui 2030 on nüüd paigas ja 2050 peab saabuma kliimaneutraalsus, on ainuke lahtine ots veel see, mis saab aastal 2040. Kliimaseadus kohustab Euroopa Komisjoni seda järgmisel aastal välja pakkuma ja Timmermans on öelnud, et nad plaanivad seda teha veel selle komisjoni mandaadi ajal.
Kliimaseadusega loodi ka teadlastest koosnev nõuandev kogu. Nendele anti ülesanne teha esimene analüüs ja ettepanekud, kuidas seada 2040. aasta kliimaeesmärk. Juuni keskel avaldasid nad oma analüüsi.
Nõuandva kogu hinnangul peaks EL vähendama aastaks 2040 oma netoheidet 90-95% võrreldes aastaga 1990, et täita Pariisi leppe kohustusi ja panustada sellesse, et hoida ära kliimamuutuse hullemad tagajärjed. See on üsna võimas punkt läbirääkimiste alguseks ja tekitab ilmselt juba eos palju konflikte.
Siiski on komisjonil keeruline teha ettepanek, mis oleks madalam kui 90%. Hoolimata sellest, et kui 55% ja 100% vahele tõmmata sirge joon, võiks eesmärk olla pigem 77% kandis. Selle joone tõmbamine pole üldse meelevaldne tõlgendamine. Kui nõukogus kliimaseadust läbi räägiti, siis komisjon ise kirjeldas 2040. aasta eesmärgi seadmist umbes nii. Muidugi… joone võib tõmmata ka paksu markeriga mitte peenikese pastakaga ja kuhugi selle paksu joone sisse mahub isegi 95%.
Mul oli pikalt teooria, et praegune komisjon juhindub suuresti nõuandvast kogust ja seab seeläbi sellise tasakaaluka eesmärgi. Antud juhul näiteks 90%. See saab olema aga üks järgmise aasta valimiste põhiteema ja jutt suunatakse sinna, et tegelikult peaks 2040. aasta kliimaeesmärk olema hoopis kliimaneutraalsus. Seda toetab ka fakt, et ÜRO peasekretär Antonio Guterres ütles kevadel, et rikkad riigid peaksid kliimaneutraalsuse saavutama pigem 2040. aasta paiku ja arenguriigid hiljemalt 2050.
Parlamendivalimiste debatid viiks selleni, et ametisse tuleb uus komisjon ja roheleppele millegi tugeva lisamisekstehakse uus ettepanek saavutada kliimaneutraalsus juba 2040. aastaks.
Kas see on tänase seisuga veel tõenäoline? Ma ei tea. Kahtlen, et uus komisjon tuleb vähem ambitsioonikam keskkonna- ja kliima küsimustes. Küll aga võivad parlamendis toimuvad kaklused viidata sellele, et pärast valimisi langeb just nende keskkonna- ja kliimaambitsioon. Samuti on riikidel järjest keerulisem aina kasvavaid keskkonnanõudeid põhjendada, mida ilmestab ka Macroni ettepanek teha keskkonnaalase seadusandluse edasiarendamises paus.
Ehk siis: ootame kevadet ja uut parlamendi koosseisu. Rohelepe on seadnud meile suure ambitsiooniga raamistiku järgmiseks kolmekümneks aastaks. Vaatame, kuidas selle elluviimine paika pannakse.
Meediasoovitused
Tegin Youtube’i kanali, kus räägin eesti keeles rohepöörde ja keskkonna teemadel. Selle kanali jälgimiseks ei pea sul olema taustateadmisi, võta hoopis laps või sõber ekraani ette kaasa ning loodan, et teil on pärast, mida arutada.
EURACTIV on pannud kokku väga laheda eriaruande Euroopa metsade taastamise teemal. See on põhimõtteliselt kogu Kira Taylori artiklitest, aga ta kirjutab hästi ja on üks mu lemmikuid keskkonna teemal kirjutavaid ajakirjanikke Brüsselis, nii et soovitan lugeda.
Meelis Oidsalu tegi saates “Silt Viltu” Tuul Sepaga kohutavalt ägeda intervjuu. Üle kahe tunni, aga tasub kuulata.
See muusika pole nüüd kõigi maitse järgi, aga kui raskem kraam meeldib, siis soovitan väga King Gizzard and the Lizard Wizardi uut albumit „PetroDragonic Apocalypse; or, Dawn of Eternal Night: An Annihilation of Planet Earth and the Beginning of Merciless Damnation“
Nagu pealkirigi ütleb, on tegu praegust kliima- ja keskkonnakriisi lahkava teosega. Lühidalt on lugu umbes nii, et inimkonna sõltuvus fossiilkütustest on nagu kultus ja kuna oleme hävitanud keskkonna, siis tulevad meeletud tormid, mis hävitavad kõik… Inimkond kutsub nõiad probleemi lahendama (mis on vist see, et püüame alati kuskilt mingi maagilise lahenduse kõigele leida?), aga see kutsub välja hoopis suure draakoni, kes osutub veel suuremaks probleemiks. Lõpuks draakon joob naftat ning hakkab siis leeke heitma… Ühesõnaga… rets värk – kuhjuvad probleemid jne. Kuulakem!
Foto: Jan VAN DE VEL; Euroopa Liit