Ma pole pikalt ühtegi ülevaadet siia blogisse kirjutanud. Põhjuseid selleks on mitmeid, aga tegelikult on ammu juba aeg olnud. Toimunud on hästi palju ja kindlasti ei ole maailm (ega keskkonnapoliitika selles) sama nagu aasta tagasi, kui viimase postituse siia tegin.
Kuigi keskendun selles blogis peamiselt EL-i keskkonnapoliitikale, väärib kogu see kupatus veidi laiemalt lahti kirjutamist. Seega püüan katta natukene nii globaalset kui ka EL ja Eesti tasandit. Näis kuidas hakkama saan, aga kõigepealt siis…
…drill baby drill!
Eelmisel aasta toimusid erineva taseme valimised 73-s riigis. Hinnanguliselt hääletasid kokku 1,5 miljardit inimest selle üle, kuidas nad soovivad elada ja suured poliitilised nihked toimusid USA-s, Euroopa Liidus, Ühendkuningriigis ja paljudes muudes riikides.
See kõik on juba mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi keskkonnapoliitika kujunemist, aga ilmselt mitte kuskil mujal rohkem kui USA-s, kus presidendi valimised võitis Donald Trump. Tema lähenemisest keskkonna- ja kliimateemadele on kirjutatud palju, seega ma detailidesse ei lasku, aga lühidalt öeldes, on ta suhteliselt keskkonnavaenulik, eelistades võimalikult kiirelt ehitada, arendada, rikastuda. Hoolimata kaasmõjudest.
Joe Bideni kliimapoliitikat jääb meenutama ülimalt mahukas inflatsiooni vähendamise seadus (Inflation Reduction Act), mis suunas suured investeeringud taastuvenergiasse ja rohetehnoloogiasse. Ja see oli edukas. World Economic Forum on koondanud erinevad hinnangud, mille järgi loodi IRA abil enam kui 170 000 uut rohekrae töökohta ja nende meetmete koondmõjul suudaks USA aastaks 2030 vähendada oma heidet 20% asemel 43% võrreldes aastaga 2005. Valmisid massiivsed taastuvenergia projektid ja inimesed ostsid omale elektriautosid ja soojuspumpasid.
Trump võttis aga juba valimiste ajal oma lähenemise kokku lausega „puuri, kallis, puuri“ (“drill, baby, drill”). Naljakal kombel pärineb see väljend aga hoopis ühe teise vabariiklase, Michael Steele’i, sulest, kes sellega 2008. aastal esines. Veel üllatuslikumalt ei toeta Steele ise enam lause taga olevat mõtet ja leiab, et viimase 17 aasta arenguid vaadates on selge, et juhtmõte peaks olema pigem „pistik, kallis, pistik“ (“plug, baby, plug”).
Siin võiks nüüd minna pikka jauramisse sellest, milline oli Donald Trumpi valimistel Elon Muski roll, kes on ise elektriautosid tootva Tesla tegevjuht, nende tülist ja autoreklaamist valge maja taga, aga ma ei näe sellel suuremat mõtet.
Oluline on aga märkida, et Donald Trump on USA Pariisi leppest taas välja viinud, vallandanud ca viiendiku keskkonnakaitseagentuuri töötajatest koos plaaniga veel suur osa lahti lasta, lõhkunud teaduspõhist infot loovad ja levitavad valitsusasutused, kiirendanud riikliku toega hulga fossiilkütustega seotud projekte, aeglustades samal ajal turuvastaselt taastuvenergia projekte, vähendanud oluliselt kaitsealade kaitset jne.
Climate Action Campaign on teinud Trumpi koledustest ülimalt selge ja mugavalt kasutatava tööriista. Seda kõike kõrvalt vaadates tekib tunne, et mida iganes sa arvad kliimamuutuse vastu võitlemisest, Trumpi tegevus keskkonna- ja kliimateemadel on andestamatult kohutav. On hulk inimesi, kes armastavad nimetada viimasel viiel aastal toimunud tõsist keskkonnaalaste regulatsioonide tugevdamist ideoloogiliseks, hoolimata sellest, et sellist lähenemist on peavoolu keskkonnateadlased soovitanud enam kui 50 aastat. Trumpi tegevus USAs on aga täielikult ideoloogiline ja peaks vastumeelsust tekitama kõigist, kes soovivad ratsionaalset ja teaduspõhist lähenemist.
Aga aitab Donaldist. Vaatame, mis EL-is toimumas on.
Weber on küll vist endaga päris rahul…
Populism pole mitte ainult USAs laineid löömas. Ka EL on peale viimaseid valimisi oluliselt kurssi muutnud. Olen 2024. aasta suurematest arengutest ja eelmisel aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimistest siin blogis kirjutanud ja suuresti on need hinnangud olnud õige suunaga. Rohepoliitika tulevik EL-is on aga endiselt üsna lahtine ja põhjust on nii rõõmustamiseks kui ka muretsemiseks.
Keskkonna- ja kliimapoliitika suhtes skeptilisemad jõud saavutasid küll valimiste järel Euroopa Parlamendis tugevama positsiooni, kuid senine koalitsioon suutis siiski enamuse saavutada ja ka enda kandidaadina Ursula von der Leyeni komisjoni presidendi kohale seada. Väliselt pole midagi justkui muutunud, kuna rohelepe oli 2019 aastal von der Leyeni ja tema poliitilise pere EPP algatus ning selle jätkamine tunduks igati loogiline. Roheleppe kahjuks räägib aga see, et EPP on sisemiselt küllaltki lõhki. Von der Leyen näib siiralt soovivat roheleppe peamiste ambitsioonidega jätkata. Tegu on tema suurima poliitilise pärandiga ja tema senised sõnavõtud hoiavad joont, et kuigi mõned muutused on vajalikud, siis laiemas plaanis roheleppest ei taanduta.
Sellel seisukohal ei näi aga olevat tema suurim konkurent koduparteis, EPP president, Manfred Weber. Esiteks on tal siiani ilmselt meeles tõik, et tegelikult pidi tema hoopis aastal 2019 Euroopa Komisjoni presidentiks saama. Von der Leyen ilmus musta hobusena protsessi lõpus lauale ja Weber pidi alla vanduma. Teiseks, on ta juba pikemat aega kritiseeriunud tema vaates liiga ambitsioonikat keskkonnapoliitikat ja viskas juba eelmise mandaadi ajal komisjoni keskkonnaalgatustele kaikaid kodaratesse.
Kui von der Leyen lubas nii liberaalidele, sotsiaaldemokraatidele kui ka rohelistele, et rohelepe jätkub ja sai seeläbi nende toetuse komisjoni presidendi kohale, siis Weber on saanud aina lähedasemaks äärmuslikumate parempoolsetega. Üheskoos on parlamendi dünaamika nihkumas ja komisjoni survestatakse roheleppega loodut lammutama. Näiteks on EPP Weberi juhtimisel koos rahvuskonservatiivide (ECR) ja patriootidega (PfE) hakanud uurima keskkonnaorganisatsioonide rahastamist, et seda piirama asuda.
Loomulikult ei ole siin õige ainult Parlamenti (või EPP-d) süüdistada. Ka mitmed EL-i riigijuhid on asunud varem neile olulisi keskkonnaeesmärke kritiseerima. Suuremate seas on näiteks 2040. aasta kliimaeesmärke soovinud edasi lükata näiteks Prantsusmaa ja ära jätta Poola. Samal ajal on Saksamaal ametisse asunud Friedrich Merzi juhitud valitsus aga suuresti senist kliima- ja keskkonnaambitsiooni hoidnud. Aga vaatame arenguid täpsemalt.
Omnibuss sõitis roheleppest üle?
Von der Leyen tuli oma uue mandaadi alguses välja uue suure keskse roheplaaniga, mis sai nimeks puhta tööstuse lepe. Kui roheleppe keskmes oli keskkonnaeesmärkide integreerimine majanduse- ja ühiskonna eesmärkidega, siis puhta tööstuse leppe eesmärk oli ühendada EL majanduse konkurentsivõime kasvatamine vähendades samal ajal selle süsinikumahukust. Leppe raames pakuti välja trobikond meetmeid, mis keskendusid nii energiamahuka tööstuse kui ka rohetehnoloogia sektori arendamisele.
Selle uue puhta tööstuse üks osa oli aga ka lubadus lihtsustada ettevõtetele kõige enam bürokraatiamuresid tekitanud roheleppe osasid. Selle raames esitles komisjon Veebruari lõpus esimese lihtsustamispaketi (nn Omnibus I), mis käsitles peamiselt hoolsuskohustuse (CSDDD) ja kestlikkusaruandluse (CSRD) nõuete olulist lihtsustamist. Suuresti tähendavas muudatused, et vähem ettevõtteid peavad oma keskkonna ja sotsiaaltegevuste kohta detailsemalt aru andma ning direktiivide jõustumine lükkub edasi.
Ühest küljest võib ju rõõmustada, et ettevõtetele tekib vähem kohustusi, kuid reaalsuses ei sündinud need seadused niisama nalja pärast. Mõlemad direktiivid püüdsid teha nii investoritele kui ka tarbijatele avatumaks seda, mis tegevusi võtavad ettevõtted päriselt ette, et nende tegevus ja tarneahelad ei kahjustaks liigselt keskkonda ja ei toetaks näiteks orjatööjõu kasutamist. Need on asjad, mida mina tarbijana sooviksin väga teada ja mida ettevõtted harva tahavad mulle läbipaistvalt öelda.
Oluline on ka märkida, et aruandluse reeglite lihtsustamist ei toeta üldsegi mitte kõik ettevõtted (nende hulgas ka Nestlé, Primak, Mars, Ferrero jt). Pigem karistatakse selle käiguga neid ettevõtteid, mis on korrektse aruandluse juba oma tegevustesse sisse viinud. Samuti on olukord keeruline pankadele, mil on ikkagi kohustus enda poolt rahastatud ettevõtete osas aru anda, kuid andmete kättesaadavus on lihtsustatud reeglite järgi keerukas. Samuti annab hea keskkonnaaruandlus ettevõtetele ülevaate nende keskkonna riskidest ja võimaldab neid riske hallata, toetades paremaid äritulemusi.
Komisjon plaanib lihtsustamise osas aga veel tegevusi mille täielik ulatus pole päris selge. Näiteks on hakanud kostuma hääli, et pihta võib saada ka roheväidete direktiiv. Tegu on üsna olulise algatusega, sest see seab reeglid, mille järgi hinnatakse seda, kas ettevõtete poolt tehtavad roheväited (nt see toode on kliimaneutraalne, kõige rohelisem pesupulber, 50% vähem niklit!) on tõesed ja loob mehhanismi valede väidete esitamise karistamiseks. See on oluline järgmine samm rohepesu direktiivist, mis võeti vastu 2024. aastal ja mis peaks järgmisest aastast jõustuma.
Taaskord on tõsi, et selliste nõuete ära jätmine vähendaks koormust ettevõtetele, aga samas ei käsi keegi neil oma toodete keskkonnasõbralikkuse kohta erinevaid väiteid esitada. Kui nad seda siiski teevad, siis on tarbijate vaatest ka loogiline nõuda, et nad suudaksid tõestada nende väidete tõestust. Noh… et nad ei valetaks.
Põllumajandus ja elurikkus
Kõige enam on uues poliitilises olukorras pihta saanud põllumajandus ja elurikkus. Olen nende kahe vastasseisust varasemates postitustes pikemalt kirjutanud, aga laias laastus võib öelda, et põllumajanduses pole praeguse Parlamendi mandaadi ajal oodata ühtegi olulist keskkonnaalaste eesmärkide karmistamist ja ka ühtegi olulist uut elurikkuse kaitsmise algatust pole plaanis.
Hea näide uuest olukorrast on metsade raadamise direktiivi jõustumise edasi lükkamine. Direktiivi eesmärk on tagada, et EL-is toodetud ja tarbitud asjad ei panustaks maailma metsade raadamisse ning nende kvaliteedi halvenemisse. Esialgu pidi direktiiv jõustuma 2024. aasta lõpus, kuid see lükati aasta võrra edasi. Kahjuks peab tunnistama, et edasi lükkamist palus ka Eesti.
Oluline nihe elurikkuse teemal on näha ka eelmisel nädalal Komisjoni poolt tehtud järgmise EL pikaajalise eelarve aastateks 2028-2034 (ehk MFF-i) ettepanekus. Kuigi suur osa uuest 1,8 triljoni euro suurusest eelarve ettepanekust toetab olulisi suundasid (nagu roheinnovatsioon), on elurikkuse osas vaade pigem murettekitav. Kui praeguses pikaajalises eelarves on lisaks eesmärgile kulutada 30% rahast kliimaeesmärkide täitmisele ka eraldi eesmärk kulutada 7,5-10% rahast elurikkuse eesmärkide täitmisele, siis uues eelarves eristust ei tehta. Komisjoni ettepaneku järgi tuleks ühendatud kliima- ja keskkonnaeesmärkide täitmisse suunata 35% eelarvest, ehk umbes 700 miljardit eurot.
Lisaks kaob komisjoni plaani järgi täielikult keskkonnafookusega rahastusinstrument LIFE. Tegu on ainsa EL programmiga, mis rahastab ainult keskkonna- ja kliimaeesmärgiga projekte ning see on toiminud alates 1992 aastast. Keskkonnaorganisatsioonid näevad selle kaotust ääretult suure ohumärgina. See tähendab, et mitmed keskkonnaprojektid, mida seni programmist rahastatud on (näiteks Eestis hulk ökosüsteemi taastamise ja liigikaitse projekte), jääksid tulevikus tõenäoliselt tegemata. Lisaks on LIFE ääretult oluline rahastusallikas suurele osale EL-i looduskaitsega tegelevatele organisatsioonidele. Ilma selle rahata ei pruugi neil olla võimalik oma tegevusi jätkata.
See kõik on väga ohtlik ja nõrgestab meie ühiskonna vastupidavust niigi keerulisel ajal. Näiteks Ukrainas on vabatahtlikud ja looduskaitseorganisatsioonid just need, kes taastavad sõjas hävinud ökosüsteeme ja kaardistavad venemaa sõjakuritegude mõju keskkonnale- ja kliimale. Seega on ka meie looduskaitsjate toetamine ja võimestamine julgeoleku vaatest oluline, isegi kui nendega planeeringute ja eesmärkide üle vaidlemine on mõne meelest keeruline ja aeganõudev.
90% aastaks 2040
Juuli alguses tegi Komisjon avalikuks ka praeguse mandaadi alguse kõige olulisema keskkonna alase algatuse, nimelt 2040. aasta kliimaeesmärgi ettepaneku. Nende hinnangul tuleks aastaks 2040 vähendada EL-i kasvuhoonegaaside netoheidet 90% võrra võrreldes 1990. aastaga. See oleks mõistlik vahetärmin EL-i kliimaneutraalsuse teekonnal ning aitaks kujundada EL-i panust järgmisse rahvusvahelisse kliimaeesmärkidesse, mille esitamine ÜRO-le toimub sel aastal seoses COP30-ga Brasiilias.
Väljapakutud eesmärk pole aga päris mustvalge, kuna see sisaldab mitmeid paindlikkusmehhanisme. Esiteks saavad liikmesriigid 2036. aastast alates kasutada rahvusvahelisi süsinikukrediite (kuni 3% 1990. aasta heitest), selle asemel, et ise oma heidet vähendada. Hinnanguliselt moodustaks see kuni 30% lubatud heitkogusest 2040. aastal. Teiseks lubatakse heikogustega kauplemise süsteemis (ETS) arvestada püsivaid süsiniku sidumise tehnoloogiaid (nt CCS). Kolmandaks on lubatud sektoriülene paindlikkus, mis võimaldab erinevate sektorite vahel heite vähendamist ümber tõsta (näiteks ei suuda küll transpordis piisavalt heidet vähendada, aga istutad kõvasti metsa juurde ja seod süsiniku looduslikult).
Paindlikkusmehhanismid olid vajalikud juba varem kirjeldatud põhjustel – tugi ambitsioonikale rohepoliitikale EL-is on ära vajunud, isegi komisjoni sees. Kliimapoliitika eest vastutav volinik Wopke Hoekstra ja puhta ülemineku eest vastutav asepresident Teresa Ribera võitlesid uue eesmärgi nimel väidetavalt väga jõuliselt, aga nende toetajate read on hõrenemas.
Kõige suurem üllatus tuli aga kliimaeesmärgiga seoses hoopis Euroopa Parlamendist. Nimelt võttis väga tugevalt kliimapoliitika vastaste poliitikute grupp Euroopa Patrioodid (nimest saab juba aru, eksole) selle faili juhtimise enda kätte. Euroopa Parlamendis on igal seadusandlikul dokumendil oma raportöör, kelle töö on koostada parlamendi seisukohad ja tagada neile parlamendi enamuse toetus. Igal grupil on hulk punkte, mida nad saavad kasutada erinevate failide enda kätte saamiseks panustada ja kuigi EPP-l oli piisavalt punkte, et Patrioodid üle pakkuda, otsustasid nad seda mitte teha.
Mis saab edasi, on suuresti lahtine. Patriootidel on võimalus seisukohtade koostamisega lõputult venitada ja nad on lubanud 2040. aasta eesmärgiga tegeleda oma nägemusest lähtuvalt, kuid teised parlamendi grupid saavad neid veel peatada. Nii liberaalide kui ka sotsiaaldemokraatide grupid on juba koos rohelistega toetanud mõtet seisukohad kiirkorras menetleda, mis takistaks Patriootidel venitamistaktikate rakendamist. Kui nendega liituks ka EPP, oleks hääletusel vajalik enamus koos. Nüüd seisnebki küsimus selles, mida Weber soovib teha. Kas ta keerab von der Leyenile käru edasi või siiski toetab oma poliitilise perekonna kaaslast?
Olukord pole muidugi lihtne ka nõukogus, kus järgmised pool aastat on Taani ülesanne saada riigid 2040. aasta eesmärgi osas üksmeelele. Taani ise pole oma ambitsioonikate kliimaeesmärkide juurest taandunud ja on seadnud oma eesistumise eesmärgiks hoida kliimaambitsiooni kõrgel ka EL-is üldiselt. Vastumeelsus peamiselt Ida-Euroopa riikide poolt saab olema aga suur.
Ambitsioonikate keskkonna- ja kliimaeesmärkide osas on EL-is järjest skeptilisemaks muutunud teiste seas ka Eesti, mis tekitabki küsimuse…
…mis on saanud Eestis lubatud rohereformidest?
Kuigi praegune riigikogu enamus ja ka võimul olev valitsuskoalitsioon tuli võimule väga konkreetsete lubadustega panustada olulisel määral Eesti kestlikkusse, on nende lubatuste täitmine praeguseks juba suurel määral kahtluse all. Kuigi praegune peaminister rääkis kliimaministrina veel üsna jõuliselt, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse ja rõhutas, et roheleppe eesmärk on konkurentsivõimeline ja moodne majandus, on need mõtted suuresti vaid mõteteks jäänud.
Kliimaseaduse koostamine on kestnud juba kaks aastat. Avalikkuse ette on jõudnud kaks versiooni ja lubatud on kõike alates sellest, et luuakse valdkondlik põhiseadus, kuni selleni, et seadust ei looda üldse…
Praegune kliimaminister Andres Sutt on märkinud, et kohtutud on mingite valitud huvirühmadega, kellelt on tagasisidet palutud ja et valmiv seadus ei saa olema väga detailne. Kuigi praegust kliimaseaduse versiooni ei ole veel avalikult jagatud, on Kliimaministeerium oma sotsiaalmeedias avalikustanud praegu arutluse all olevad eesmärgid ja kahjuks pole väga millegi üle rõõmustada. Aastaks 2030 on seatud eesmärk vähendada netoheidet 63% võrreldes aastaga 1990, mis on viimase hinnangu järgselt täidetud juba aastal 2023. Aastaks 2035 on seatud eesmärk vähendada netoheidet 71%, mis on oluline tagasiminek võrreldes Eesti 2035 raames kokku lepitud 77%-ga.
Kliima kõrval on valusalt saanud pihta ka elurikkus. Kliimaministeerium on valmistamas ette looduskaitseseaduse muudatust, millega soovitakse seada looduskaitsealade osakaalule lage. See tähendab, et Eestis saaks tulevikus kaitse alla võtta vaid maksimaalselt 30% maast. Ülejäänu jääb avatud majandamiseks ja kui tekkib vajadus mõni uus ala kaitse alla võtta, tuleb mõni varasem kaitse alt välja arvata. See on risti vastu Euroopa Komisjoni elurikkuse strateegiale, mis sõnastab 30% kaitsealuse osakaalu kui absoluutse miinimumi.
Küll on aga positiivne see, et pikalt paigal seisnud ja väga vajalik jäätmereform jõudis lõpuks selle aasta mais Riigikokku arutlusele. Eesti jäätmekäitlussüsteem on ajale juba pikaks ajaks jalgu jäänud ja kuigi enamik inimesi soovib jäätmeid sorteerida, viitavad nad just süsteemi läbipaistmatusele ning keerukusele, kui põhjustele, miks nad seda ei tee. Seetõttu on reformiga tehtavad muudatused ülimalt olulised ja loodan väga, et Riigikogu saab selle kiirelt ning ambitsiooni alla laskmata ära menetleda.
Mida sellest kõigest siis kokkuvõtteks arvata?
Võrreldes viimase viie aastaga on rohepoliitikat tabanud 2025. aastal tõsine tagasilöök suures osas maailmas. Teatud mõttes on see ka loogiline, kuna igale jõule tekib ka vastujõud ja nii USA kui ka EL-i (ja Hiina ja India jne) keskkonnaambitsiooni kiire kasv tekitas väga paljudes osapooltes trotsi.
Oluline on aga meeles pidada, et need muudatused tehti nii ulatuslikult ja kiiresti põhjusega. See on teaduspõhine lähenemine kliimamuutuse ja elurikkuse kriiside lahendamiseks. Meil ei ole päriselt teisi variante.
Samuti on selge, et loodus näitab meie olukorra täbarust meile aina julgemini ja jõulisemalt. Nii läbi selle, et komisjoni kõrged ametnikud peavad kliimapoliitika ambitsiooni seadma ebamugavalt kuumast ilmast hoolimata, kui ka läbi aasta aastalt kasvavate liigsurmade. Seetõttu on ka üsna kindel, et praegusele suurele ambitsiooni alandamisele järgneb veel kiirem ja jõulisem ambitsiooni tugevdamine, kui kliima ja elurikkusega seotud kahjud muutuvad veel enam ebamugavaks. Kahjuks on selle ajaga kaotatud palju väärtuslikku aega ja muutused saavad olema veel valusamad ja kallimad.
EL-i tasemel võib vähemalt rõõmustada, et enamik muudatusi sai tehtud viisil, mis on väga keeruliselt ja aeglaselt tagasi pööratav. See tähendab, et suurem osa roheleppe olulistest aspektidest jäävad ilmselt paika. Samuti on näha, et laias laastus püsib von der Leyen oma roheleppe taga ja otsib viise seda elus hoida.
Eestis aga tundub mulle, et kogu protsess jäi veidi hiljaks ja aeglaseks. Võimaluste aken olulisteks muutusteks avanes veidi hiljem kui EL-is ja seda ei suudetud piisavalt kiiresti ära kasutada, et suured ja vajalikud muutused, nagu kliimaseadus, vajaliku ambitsioonitasemega ära teha.
Kõik see on veidi kurb. Kliimaseaduse loomise raames oleks saanud ettevõtteid sundida mõtlema veidi kaugemale kui üksikud kiire tasuvusajaga investeeringud ja see oleks ka olnud (näiteks läbi rahvakogude ja teiste kaasamisviiside) suurepärane viis ühiskonnas kliimadebati arendamiseks. Praegu pole rahul aga keegi ja Eesti on ainuke riik EL-is kus vähemalt pool ühiskonnast ei toeta eesmärki saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050.
Pidevalt viidatakse avalikus diskursuses ettevõtete muredele, aga riigi roll on vaadata ühiskonna vajadusi laiemalt. Kuulata üksikute ärihuvide kõrvale ka teaduspõhist vaadet meie keskkonna vajadustest. Ettevõtete vajadused on olulised, aga meie majanduse ja ühiskonna jaoks on oluline ka keskkonna- ja sotsiaalvaldkonna korrektne ning (vajadusel) jõuline reguleerimine, et ettevõtetel ei oleks motivatsiooni inimesi ja loodust väärkasutada.
Hoolimata sellest, et ametkond teeb õiget asja ja kliimaseadust on Eestil väga vaja, on poliitiline kemplus, otsustamatus ja julguse (või arusaamise) puudus loonud olukorra, kus keegi pole rahul ja enamasti isegi pole aru saada, mida ja miks tehakse. Ettevõtted ei taha seadust, mis sunniks neid muutma oma seniseid plaane (mis on kogu selle seaduse mõte) ja keskkonnaga seotud organisatsioonid ei saa toetada seadust, mis rikub kliimapoliitika aluspõhimõtteid (pole mõtet seada isetäituvaid eesmärke ja ambitsioonis ei tohi taganeda).
Ka kaitsealadele piirmäära panemise otsust põhjendatakse sooviga anda ettevõtetele ja maaomanikele investeerimiskindlus, aga lõpuks tehakse poliitikat, mis ei lähtu kuidagi parimatest teadmistest ja ei paku seega ka erilist kindlust kellelegi. See seadus ei aita kuidagi lahendada elurikkuse kriisi ja tagab pigem selle, et ka Eesti elurikkuse näitajad jätkavad halvenemist. See suurendab kahtlemata ka poliitilist survet võtta rohkemat ette. Viie-kuue aasta pärast arutame jälle uut seadust ja muudame eesmärke tõenäoliselt rangemaks. Investeerimiskindlus jääb lahendamata – ajakriitilised otsused lükatakse lihtsalt edasi ja meie riigi loodus kannatab.
Kas vanaviisi on ikka parem?
Ettevõtjate ja maailmavaateliste rohevastaste suust kuuleb tihti nii Eestis kui EL-is, et keskkonnaga kooskõlas asju ajada on liiga keeruline ja kallis. Puuduvad teadmised, oskused, tehnoloogiad. Kõik see on aga suuresti retoorika. Mitte kuskil pole näidatud, et keskkonnasõbralik majandus oleks reaalsuses kuidagi kallim, kui vanal viisil jätmine. Vastupidi, viimastel aastatel on järjest ilmunud analüüse, mis näitavad, et just keskkonnasõbralikult toimetamine on kasumlikum.
Ja noh… samal ajal kui meie EL-is ja Eestis keskkonna- ja kliimaambitsiooni ümber kempleme ja muretseme selle pärast, kas EL-il on ikka 2040 aastal kõik vajalikud tehnoloogiad, teeb Hiina massilisi arendusi ja investeeringuid rohetehnoloogiasse. Meie kahtlemise hind saab olema kõrge, sest muutuseid edasi lükates, on need kallimad ja ise arendamise asemel peame kõik sisse ostma.
Pean vajalikuks märkida ka seda, et pidevalt Trumpile viitamine ja sellega madalama ambitsiooni põhjendamine on üsnagi alistuv lähenemine. Kui vaadata asja natukenegi teise nurga alt, on Trump loonud nii Eestile kui ka EL-ile päris palju uusi võimalusi juhtroll enda kätte võtta. Inflatsiooni vähendamise seadus tugevdas oluliselt USA võimet Hiinaga erinevate rohetehnoloogia globaalse liidripositsiooni eest konkureerida. Trump pole USA majandusse sütinud mitte midagi mõistlikku, pigem tõmmanud tugevalt tagasi rohetehnoloogiate ekspordipotentsiaali. See võib meile siinpool ookeani aga hoopis uusi majandusvõimalusi luua.
Hoides kümne küünega kinni viimase 30 aasta jooksul kogutud rikkusest ja omamata selgroogu teha fundamentaalseid muutuseid, teeme end järgmisel 30 aastal vaesemaks.