Sel nädal hääletas Euroopa Parlament selle üle, kas Ursula von der Leyen juhib Euroopa Komisjoni ka järgmisel viiel aastal. 720 kohaga parlamendis oli von der Leyenil presidendi koha säilitamiseks vaja saada toetust vähemalt 360 saadiku käest. Kuigi teda olid lubanud toetada Euroopa Rahvapartei (EPP), Sotsiaaldemokraadid ja Demokraadid (SD) ning Renew Europe (RE), kelle häältest (401) oleks teoorias piisanud, oli kindel, et mitte kõik fraktsioonide liikmed ei soovi von der Leyenile toetust avaldada.
Seetõttu käis mitu nädalat enne hääletust pidev spekulatsioon, kuidas von der Leyen vajalikud hääled kokku saab. Kas ta kaldub roheliste poole (mis vihastaks ta kodufraktsiooni EPP-d) või Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) poole (mis vihastaks SD ja RE fraktsioonide saadikuid)? Küsimuse vastus oli väga oluline ka rohepoliitika huvilistele sest ECR-ilt häälte küsimine oleks tähendanud oluliselt madalamad keskkonnaambitsiooni. Rohelistelt, loomulikult kõrgemat. Lisaks oli ka võimalik, et vajalikke hääli ei saada üldse kokku ja tuleks leida uus kandidaat. Siis oleks kõik eeldused päris uksest väljas.
Neljapäeval, 18. juulil, toimuski hääletus ja von der Leyen sai vajalikud hääled kokku. Kui 2019. aastal läks hääletus napilt ja ta ületas piitmäära vaid üheksa häälega, läks seekord pigem võidukalt ning 401 häält oli väga mugav enamus. Hääletusele eelnenud kõne kuulates ja võidule järgnenud kallistusi jälgides oli ka selge tõsiasi, et puudu olnud hääled tulid rohelistelt.
Milline saab olema rohepoliitika EL-is järgmisel viiel aastal?
Aga aitab häälte lugemisest, mida see kõik rohepoliitika tulevikule tähendab? Ursula von der Leyen esitles parlamendis oma viie aasta nägemust. Kuigi juba mitu aastat on räägitud sellest, kuidas EL rohelepe on jõudu kaotamas ja kaob varsti päris ära, on mahukat suuniste dokumenti lugedes selge, et nii ei lähe.
Taaskord ametisse astuv president annab selge signaali, et roheleppega on vaja jätkata. Nüüd, mil järgmisteks kümnenditeks on suurem osa eesmärke kokku lepitud, on vaja fookus seada rakendamisele ja huvigruppide kaasamisele. Kui rohelepe seadis keskkonnaeesmärgid majanduskasvu strateegiasse, siis uued poliitilised suunised tõstavad esile puhtama ja õiglase majanduse konkurentsivõime kasvu. Väike vahe, aga varasemaga võrreldes konkreetsem.
Von der Leyen annab mõista, et EL-i majandusel on väga keerulised ajad. Peamised põhjused selleks on geopoliitilised – globaalne konkurents on ebaõiglane, oleme liialt sõltuvuses kolmandatest riikidest ja suured majandused kaklevad omavahel puhtama majanduse tehnoloogia liidripositsiooni nimel. Lisaks toob ta välja ka selle, et ettevõtlus on EL-is tõesti liiga keeruliseks muutunud ja see peab muutuma.
Kõik volinikud saavad ülesandeks oma valdkonnas administratiivse koormuse vähendamise ja luuakse eraldi rakendamise, lihtsustamise ja institutsioonidevaheliste suhete asepresident, kes hakkab kogu seda bürokraatia vähendamist juhtima.
Saan aru, et meie suured ärivõllid, kes kutsuvad üles keskkonnaameti laialisaatmisele ja kliimaeesmärkide ärakaotamisele on juba rõõmustamas, et nende kirumist on kuulda võetud. Ühest küljest jah – usun, et EL on siiras oma soovis administratiivse koormuse vähendamises. Teisest küljest aga ei – see ei tähenda, et keskkonnaeesmärkidesse panustamine on edaspidi vähem oluline.
Puhta tööstuse lepe
EL roheleppe juurde tuleb järgmise aasta alguseks EL puhta tööstuse lepe. Selle abil soovitakse tagada 2030 kliimaeesmärkide täitmiseks vajalik tugi ettevõtetele ja riikidele ning seatakse meid ka õigele teele 2040 kliimaeesmärgi saavutamisel. See plaanitakse seada 90% peale, nagu eelmine komisjon soovitas.
Olulisel kohal saab olema industrialiseerimine ja samaaegne tööstuse dekarboniseerimine. See tähendab energia ja toormaterjalide kättesaadavamaks ning odavamaks muutmist ja rohetehnoloogia arendamise võimestamist. EL hakkab ka tugevamalt oma muskleid näitama rahvusvahelises kaubanduses. Lisaks ühisele maagaasi ostmisele hakatakse vaatama ka vesiniku ja kriitiliste toormaterjalide poole. Luuakse ka uued puhta kaubanduse ja investeeringute partnerlused ning tugevneb ka EL-i rohediplomaatia.
Parlamendis kõneledes tõi Von der Leyen välja, et viimase viie aastaga on investeeringud puhastesse tehnoloogiatesse Euroopas enam kui kolmekordistunud. EL on suutnud meelitada ligi enam investeeringuid puhtasse vesinikku kui USA ja Hiina kokku. Sellest kõigest aga ei piisa, et katta EL-i suurt investeeringutevajadust.
Von der Leyeni järgmist viite aastat saavad paljuski inspireerima aprillis avaldatud Enrico Letta siseturu raport ja varsti avalikuks tulev Mario Draghi konkuretsivõime raport. Nendest johtuvalt tõi ta oma kõnes välja, kuidas igal aastal läheb 300 miljont eurot EL-i perekondade sääste investeeringuteks kolmandate riikide turgudele. Tihti kasutatakse seda raha innovatiivsete EL-i ettevõtete ostmiseks välisturgudele. Seda rikkust tuleb tema sõnul kasutada paremini kohaliku kasvu loomiseks ja seetõttu pakub ta oma viie aasta plaais välja ka uue Euroopa Säästude ja Investeeringute Liidu, et kohalikud iduettevõtted ei peaks kasvuks raha otsima USA-st või Aasiast.
Ka ringmajanduse arendamisel liigutakse edasi. Oodata on uut ringmajanduse õigusakti, mis peaks tekitama turul nõudlust teisesele toormele ja looma ühise turu jäätmetele. Samuti on tulemas uus keemiatööstuse pakett, mis peaks lihtsustama senist REACH regulatsiooni.
Olulisele kohale on taaskord seatud digitehnoloogiate kasutamine tootmises. Üldiselt kõlab see kõik väga tuttavalt varasema rohedigi kaksikpöörde narratiivile, aga ehk suudetakse see seekord ka päriselt ära sisustada ja käima tõmmata.
Ka õiglase ülemineku konteksti on edasi arendatud. Varem vaid fossiilkütustele keskendunud tööstusega piirkondadele keskendunud teemat on laiendatud ja selle raames on oodata kvaliteetsete töökohtade teekaarti ning oluliselt suuremat rahaümbrikut järgmises EL eelarves aastateks 2028-2034.
Toit, vesi ja loodus on olulised elukvaliteedi hoidmisel
Kuigi Euroopa Parlamendi valimiste järgselt said kõik looduse sõbrad lõpuks kergendatult hingata, sest liikmesriigid suutsid looduse taastamise määruse vastu võtta, on talupidajate protestidel olnud olulised tagajärjed. Järgmise viie aasta poliitilised suunitlused ütlevad selgelt, et talupidamine on meie Euroopa eluviisi keskne komponent ja nii peab see alati jääma.
Talupidajatele lubatakse rohkem toetust ja nende mõtteid soovitakse rohkem poliitikaloomesse kaasata. Von der Leyen lubab kaitsta talunike sissetulekuid ja tagada, et ühine põllumajanduspoliitika on paremas tasakaalus. Dokumendist kumab läbi ka soov vältida igasuguseid käske ja keelde põllumajanduse suunal. Küll aga lubatakse tasustada neid talunikke, kes töötavad loodusega koostöös, hoides ökosüsteeme, elurikkust ja toetades kliimaeesmärkide saavutamist.
Puhtalt elurikkusele keskenduv osa plaanidest on aga küllaltki lühike ja nõrk. Pigem toetatakse sinimajanduse arendamist ja muuhulgas mainitakse ka seda, et looduse kaitsmine peab… jätkuma. Plaanis on ka täpsustamata tegevused, millega soovitakse saavutada rahvusvahelised elurikkuse eesmärgid. Eks detaile näitab aeg.
Positiivsest küljest on aga suunistes tugevamini esile tõstetud kliimamuutusega kohanemine. Kuigi tajume juba praegu järjest tugevnevaid kliimamuutuse mõjusid, on kohanemine tavaliselt kasvuhoonegaaside heite kõrval poliitikakujundamises märksa vähem tähelepanu saanud. Kuigi ka uued plaanid ei võta teemat väga tugevalt ette, on siiski positiivne näha, et komisjon plaanib keskenduda riskide põhjalikule hindamisele ja Euroopa Kliimamuutusega Kohanemise Plaani koostamisele.
Viis aastat on pikk aeg
Viimased viis aastat on meile toonud koroonaviiruse pandeemia, mitu kriisi ja sõja Euroopas. Elame ääretult ebakindlal ajal ja seetõttu on ka keeruline ette näha, mis päriselt saama hakkab ja kui tugevaks kujuneb EL-i roheambitsioon von der Leyeni teisel ametiajal.
See, mida dokumendis kajastatakse, oli suuresti ette näha. Kirjutasin isegi siinsamas blogis eelmise aasta septembris: „…kui von der Leyen jätkab, saab üks olulisi fookuseid tema edasistes plaanides olema EL-i tööstuse kiire areng. Roheleppele võib järgneda „tööstuslepe,“ mis lähtub küll samadest kliimat ja keskkonda tähtsustavatest põhimõtetest, aga keskendub märksa enam ühtsele EL-i ülesele tööstuspoliitika arendamisele.“
Reaalsust hakkab palju kujundama see, kuidas areneb sõda Ukrainas, millised on presidendivalimiste tulemused USA-s, milliseks kujuneb kaubandussõda Hiinaga, kui palju suudavad liikmesriigid oma konkurentsivõime tõstmiseks teha jne. Lisaks on oluline jälgida, kes saavad olema järgmised kliima- ja keskkonnavolinikud. Kui nendele kohtadele tulevad tugevad poliitikud, on lootust palju.
Näiteks soovib järgmiseks EL roheleppe juhiks saada Hispaania ökoloogilise ülemineku ja demograafilise väljakuste minister Teresa Ribera. Tema varasema töö ja ka hiljutiste väljaütlemiste järgi võiks ennustada, et tal oleks jõudu selle suure teema ambitsioonikaks juhtimiseks küll.
Rohepoliitika on nüüd tööstuspoliitika
Selle suure ebakindluse juures näib üks asi aga siiski üsna kindel – EL on seadnud oma konkurentsivõime ja majanduse keskmesse rohetehnoloogia ja heitevaba energia arendamise ning sellest ei taanduta. See oleks ka rumal, eriti arvestades, et nii USA kui ka Hiina on meist nendes valdkondades mitmes mõttes juba ette läinud.
EL-i suuremad tööstusriigid soovivad teha rohkem (nii riigid kui ka EL), et oma ettevõtete konkurentsivõimet kiirelt tõsta. See saab olema aga keeruline väiksematele riikidele nagu Eesti, kes võidavad peamiselt siseturust, kus riigiabil on võimalikult väike roll. Teisalt on meie majandusele ka halb see, kui EL-i suurtel majandustel läheb kehvasti, mistõttu peame suutma EL-i rohemajanduse arengust maksimaalselt kasu lõigata.
Kristen Michali äsja kokku lepitud esimesel valitsusel saab see olema suur väljakutse. Eriti suured ootused on selles osas värskel majandus- ja tööstusministril Erkki Keldol. Eesti pole harjunud tööstust väga suunama. EL-i tuules peame selles aga kiirelt paremaks saama – analüüsima, kus on meie olemasoleva tööstuse tugevused, potentsiaalsed kohad suuremates tarneahelates ning kus saavutaksid riigi investeeringud võimalikult suure mõju.
Samuti tuleb EL-is toimuvaid arenguid võtta arvesse kliimakindla majanduse seaduse edasises arengus. Selleks, et meie tööstuse areng saaks olla puhta tööstuse kokkuleppe vaates võimalikult edukas, ei tohi me saata sõnumeid, et meie riigis on veel ruumi saastada. Seetõttu ei usu ma, et „realistlikult“ madalate eesmärkide seadmine, mis ei lähtu 1.5 kraadi eesmärgist, ja järgmisel kuuel aastal tööstuse CO2 heite suurendamine on meie tööstuse arengule kuidagi kasulikud sõnumid.
Igatahes on rohepoliitikas taaskord ees põnevad ajad. Viis aastat tagasi saadud poliitiline kapital on roheleppega suurel määral kasutatud ja nüüd tuleb näidata tulemusi. USA inflatsiooni vähendamise seaduse ja Hiina meeletu akude ning elektriautode tööstuse kasvu kõrvale on meil ette näidata küll tubli saavutus taastuvenergia arendamisel, kuid oleme võimelised enamaks.
Nõustun siinkohal von der Leyeni poliitilistes suunistes sõnastatuga: „Euroopa on alati olnud tööstuse, ettevõtluse ja innovatsiooni kontinent – luues end pidevalt uueks tööstuse ja tehnoloogia revolutsioonide, globaalse konkurentsi ja muutuste seltsis.“ Meil on kõvasti potentsiaali. Peame taasavastama, kuidas seda kõige paremini kasutada.
Foto: Daina Le Lardic / Euroopa Liit 2024