Olgu alustuseks öeldud, et kogu alljärgnev on kõik väga hinnanguline ja tõde näitab ainult aeg. Küll on aga ees väga põnev poliitika aasta ja seetõttu on paslik peegeldada, mida see kõik keskkonnapoliitikasse tuua võib. Seega – 2024 peamised trendid ja arengud EL keskkonnapoliitikas, nii nagu mina neid täna näen.
Aasta algus toob 2040. aasta kliimaeesmärgid
Euroopa Komisjonile on antud ülesandeks esitleda selle aasta alguses nende nägemust EL-ülesest 2040. aasta kliimaeesmärgist. Arvatakse, et Komisjon esitleb selle üldist suunda ja mõjuhinnangut 6. veebruaril ja et see tuleb küllaltki ambitsioonikas. Euroopa kliimamuutuste teaduslik nõuandekogu on omapoolt arvutanud, et EL-i jaoks oleks kõige õigem eesmärk vahemikus 90-95% kasvuhoonegaaside heite vähendamist võrreldes 1990. aastaga. Samuti on nii praegune Euroopa Komisjoni kliimavolinik Wopke Hoekstra kui ka roheleppe eest vastutav asepresident Maroš Šefčovič öelnud Euroopa Parlamendi ees, et toetavad eesmärki vähendada heidet 90%. Samas on lubatud analüüsida ka teisi variante.
Komisjoni nägemus eesmärgist tuleb seega väga tõenäoliselt 90% kanti. See ei tähenda muidugi, et eesmärk täpselt nii nagu komisjon seda näeb ka kokku lepitakse. Komisjoni esitletud eesmärk alustab diskussiooni ja lõplikus protsendis kokku leppimine jääb uuele komisjonile. Ees on läbirääkimised nii liikmesriikide vahel nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis ja seetõttu mõjutavad valimised oluliselt ka eesmärki ennast.
2040. aasta kliimaeesmärk saab olema seega koos kliimamuutuse üldise aruteluga üks peamisi vaidluspunkte seekordsetel Euroopa valimistel ning kandidaadid positsioneerivad end sellest lähtuvalt.
Lisaks uuele kliimaeesmärgile plaanib praegu töötav komisjon panna rohkem rõhku ka kliimamuutusega kohanemisele. Märtsi lõpuks on ilmselt oodata nii kliimamuutusest tulenevate riskide haldamise kui ka veeressurssidega seotud teatiseid.
Mida see tähendab Eesti ettevõtetele? Seda, et kliimapoliitika ei kao kuhugi ja arutelud kliimaeesmärkide osas ei vaibu. Võrreldes 2019. aastaga, mil olid eelmised Euroopa Parlamendi valimised, on maailm muutunud ebakindlamaks. Samas on EL kliimaneutraalsuse eesmärgiga enda jaoks verstapost maha pannud. See on midagi, millest ei soovi ükski peavoolu poliitik Euroopa tasemel taganeda ja see jääb oluliseks majanduspoliitika suunajaks ka edaspidi. Eriti kuna kliimamuutuse mõjud muutuvad aina nähtavamaks ja ohtlikumaks. Seega on oluline sellest lähtuvalt ka kõik oma tuleviku investeeringud ja ärimudeli arendused läbi mõelda.
Mida see tähendab Eesti riigile? Eesti on lubanud enda 2040. aasta kliimaeesmärgi seadmist arutada kliimaseaduse raames. See ei jõua aga valimiste ajaks valmis ja pigem annavad Euroopa tasemel toimuvad arutelud värvi Eesti arutelule kui vastupidi. Kliima saab olema ilmselt ka Eesti kandidaatide jaoks üks olulisi teemasid keereldes peamiselt ümber selle, kas tugev kliimapoliitika on Euroopa konkurentsivõimele hea või halb. Arutelud stiilis „Praegu on sõda ja majanduskriis, kliima peab ootama! Ei! Vastupidi, tuleviku majandus on roheline – peame olema eestvedajad“ … jne.
Mis saab olema Rohelepe 2.0?
2019. aastale eelnesid üle Euroopa Liidu (ja maailma) toimunud suured kliimaprotestid. Esimest korda oli paljudele eurooplastele kohale jõudnud kliimakriisi tõsidus ja see mõjutas väga oluliselt ka poliitikat nii EL-is kui ka selle liikmesriikides. Rohelised erakonnad said mitmetes riikides valitsustesse ja olid ka Euroopa Parlamendi valimistel väga edukad. See kõik tegi võimalikuks ambitsioonika keskkonna- ja kliimapoliitika ning EL-i roheleppe.
2024. aastal on olukord teine. COVID, energiakriis ja sõda Ukrainas on räsinud Euroopa majandust, äratades paljudes eksistentsiaalseid hirme ja ebakindlust tuleviku ees. Kuigi vajame ühtset ja jõulist lähenemist majanduse- ja keskkonnapoliitikale rohkem kui kunagi varem, on üha valjemaks muutunud need hääled, kes tahavad vähem Euroopa Liitu ja nõrgemat keskkonnapoliitikat.
Hetkel on vara ennustada, milline saab olema Euroopa Parlamendi järgmine koosseis. Ilmelt jääb põhijõudude tasakaal paika. Siiski on üsna tõenäoline see, et parem-äärmuslikud poliitilised jõud kasvatavad oma toetust. Ka ei oodata väga head tulemust rohelistele. See annab märku, et keskkonna- ja kliimaalane ambitsioon uues Euroopa Liidu juhtkonnas on muutumas. Roheleppe unustusse vajumisele ma ise väga panust samas ei paneks, kuna see on endiselt suurimatele Euroopa Parlamendi erakondadele oluline. Aga roheleppe iseloom muutub.
Roheleppega muudeti väga suurt osa EL-i seadusandlusest ja sellest, kuidas positsioneerime end maailma majanduses. See jääb väga tõenäoliselt paika ka järgmisel viiel aastal, aga enam rõhku läheb olemasoleva kõige mõistlikumale rakendamisele. Küsimus ei ole niivõrd enam keskkonna- ja kliimaeesmärkide seadmises ning nende täitmiseks vajalike seadusmuudatuste tegemises vaid selles, kuidas panna tööle edukas ja konkurentsivõimeline rohemajandus.
USA ja Hiina on mõlemad maailmamajanduses toimunud raputustele jõuliselt reageerinud. Seda püüab teha järjest enam ka Euroopa Liit. Ühtse turu reeglid teevad selle aga keeruliseks. Meil ei ole tugevat ühtset majandus- ja tööstuspoliitikat. Me kipume tihti konkureerima omavahel. Meil on keerulisem anda riigiabi kui Hiinal ja USA-l ning oleme nendest ka ustavamad vabakaubandusreeglite järgijad. Need väljakutsed tuleb lahendada ja usun, et just sellele seab fookuse uus Euroopa Komisjon ka roheleppes.
Neid arenguid oli näha roheleppe narratiivis juba praegu ametis oleva Euroopa Komisjoni puhul. Roheleppe eesmärkide täitmine seoti tugevalt tööstuspoliitika (netonullheitetööstuse määrus), energiapoliitika (REPowerEU) ja toormaterjalipoliitika (kriitilise tähtsusega toorainete määrus) arengutega. Näen uue komisjoniga selle trendi hoogustumist, eriti kui presidendina jätkab Ursula von der Leyen. Seda oli tajuda ka tema viimases Euroopa Liidu olukorra ülevaatekõnes.
Roheleppe rakendamine saab olema ilmselt keerulisem
Kuigi kliima on nüüd ja edaspidi osa suurest poliitikast ning jääb maailma poliitikat ettenähtavaks tulevikuks suunama, on tõenäoline, et roheleppe laiem arutelu (elurikkuse kaitse, saaste vähendamine, kestlik toidutootmine, veekogude kaitse jne) on järgmisel viiel aastal ilmselt märksa keerulisem.
Viimased aastad on näidanud, et vastandumine tugevatele keskkonnaeesmärkidele ja seadusandlusele on jõudu kogunud. Eriti tugevalt paistis see välja eelmisel aastal looduse taastamise määruse aruteludes, kus suure vastumeelsuse tõttu Euroopa Parlamendis, oleksid läbirääkimised peaaegu katki jäänud. Tänaseks on parlament ja liikmesriigid omavahel küll suures osas kokku leppinud ja eeldatavasti kinnitab ka parlament määruse veebruaris lõplikult ära, kuid märk on sellest maha jäänud.
Põllumajanduse lobby on ilmselt Euroopa Liidu kõige tugevam lobby, isegi võrreldes fossiilkütustega. Kuna nad nägid (rumalalt) keskkonnapoliitika tugevdamises rohkem ohtu kui kasu, on nad teinud endast kõik võimaliku, et kliima- ja keskkonnaeesmärkides ambitsiooni oma sektoris alla tuua. Seni kuni rohelepet vedas Frans Timmermans, suutis ta põllumajanduse tööstusele (ja mitmetele teistele kriitilistele sektoritele) üsna jõuliselt vastu seista, aga peale tema taandumist on mul hetkel väga keeruline näha väärilist mantlipärijat.
Lihtsad pole arutelud ka teiste sektoritega olnud ja tajuda on üldist väsimust roheleppe suunal. Aina tihedamini on kuulda, et vaja on vahepeal konkurentsivõimele keskenduda ja keskkonna tegeleda hiljem – kui maailmas on asjad jälle rahulikumad. See ei ole aga võimalik ja järgmise komisjoni jaoks saabki olema suurim väljakutse roheleppega uue tasakaalu leidmine. Kõik sektorid peavad kliima- ja keskkonnaeesmärkidesse panustama ning muutuseid ei saa kaugele tulevikku lõputult lükata. Samas on keeruline ette kujutada ka olukorda, kus uus komisjon tuleb veel ambitsioonikama või isegi sama ambitsioonika roheleppe kavaga välja kui aastal 2019.
Mida see tähendab Eesti ettevõtetele? Seda, et rohelepe ei kao ära ja ambitsiooni keegi kukutama ei hakka. Küll aga saab uus fookus olema ilmselt rohkem rohemajandusel ja sellel, kuidas keskkonna- ja kliimaeesmärkide piires konkurentsivõimet kasvatada. Sellel suunal tulevad ka ilmselt erinevad rahalised toetused ja muud ettevõtete elu lihtsustavad muudatused (looduslik süsiniku sidumine, elurikkuse krediidid, ökosüsteemi teenuste eest tasumise ärimudelid jne). Nende ära kasutamiseks tuleb loobuda „vanade heade aegade (mil sai rahulikumalt saastata)“ taga nutmisest ja investeeringud rohesuunale seadma. Oluline on hoida pilku peal ka sellel, et suurtel Euroopa Liidu riikidel ei lasta kogu pirukat ainult enda ettevõtetele tõmmata.
Kliima- ja keskkonnaeesmärkidesse panustamise läbi mõtestamine on igale enda tulevikku tõsiselt võtvale ettevõttele oluline ja selles kontekstis tasub vaadata kaugemale kui vaid miinimumnõuete täitmine. Eriti tasub pöörata tähelepanu ringmajandusega seotud arengutele, kuna toormaterjalide teema on aina tulisem ja EL soovib sellel suunal suuremat autonoomiat. Samuti ei kao biomajanduse juurest ära nõuded panustada elurikkuse kaitsesse. Päriselt ka.
Mida see tähendab Eesti riigile? Riigi tööks peabki suuresti jääma see, et üleliidulist tööstuspoliitikat paika pannes ei tehta liiga meie ettevõtete võimalustele. Peame leidma rohemajanduses enda võimalused ja tugevused ning ka riigina nende taga seisma. See tähendab raskete valikute tegemist, sest kõiges korraga väga tugev olla ei saa. Peame valima nutikalt, millistel suundadel ja kuidas kõige paremini oma ettevõtete roheambitsioone sütitada ja toetada. See teeb ka eesolevad läbirääkimised Euroopa Liidu tasandil lihtsamaks. Samuti tasuks kaaluda ka elurikkuse teemadel eestvedaja rolli võtmist. Meil on väga palju, mida näiteks ökosüsteemide taastamise ja looduse seiramise osas teistele õpetada.
Foto: Dati Bendo / Euroopa Liit 2023