Ma ei kujuta enam ise ka täpselt ette kui mitu ülevaadet ma Euroopa rohelisest kokkuleppest kirjutanud olen. Töö tõttu olen ma seda nn Euroopa Liidu uut kasvustrateegiat kokku võtnud erinevate memode, artiklite, e-mailide, infokirjade jne näol nii mitu korda, et ainuüksi mõte selle postituse kirjutamisest tekitas minus omajagu vastumeelsust.
Kuskilt peab aga alustama ja minu rohepöörde kroonika alguseks sobib rohelepe suurepäraselt. Just see dokument muutis pikalt jõudu kogunud rohepöörde kogu Euroopa poliitiliseks reaalsuseks.
Millest see kõik algas?
2019. aasta oli oluline. Järjest keskkonnateadlikumad kodanikud üle Euroopa olid hakanud kahtlema, kas praegused jõupingutused kliimamuutuse, reostuse ja elurikkuse kahanemise piiramiseks on ikka olnud piisavad. Kahtlused viisid inimesed (eriti noored) tänavatele ja mitmete Euroopa riikide tipp-poliitikud ei saanud keskkonda enam ignoreerida.
Samal ajal toimusid ka Euroopa Liidu institutsioonides suured muutused. Valiti uus Euroopa Parlament, mille enamus oli kodanike keskkonnaga seotud küsimusi ja muresid kuulda võtnud. Kiiresti sai ka selgeks, et igaüks, kes soovib juhtida järgmist Euroopa Komisjoni koosseisu, peab nendele küsimustele ja muredele vastama.
Just sellises kontekstis sündiski rohelepe. Ursula von der Leyen, keda soovisid komisjoni presidendina näha EL riikide liidrid, pidi parlamendi toetuse saamiseks pakkuma välja põhjaliku nägemuse Euroopa tulevikust, mis lähtuks kestlikkuse põhimõtetest. Von der Leyen võttis ülesannet väga tõsiselt ja nii loodigi uus narratiiv, mis lubab Euroopa 30 aastaga jõukaks, kestlikuks ja kliimaneutraalseks muuta.
Parlamendi toetuse kindlustamiseks seadis von der Leyen oma komisjoni roheleppe juhtivaks asepresidendiks ka Frans Timmermansi. Timmermans oli üks Euroopa Parlamendi favoriite komisjoni presidendi kohale ja seisis oma kampaanias keskkonnateemade eest väga tugevalt. Seda tugevat juhtimist on tema poolt olnud näha ka juhtiva asepresidendi kohal.
Kesksel kohal kliimapoliitika
On üsna selge, et praeguse kestlikkuse debati keskpunktiks on kliimapoliitika. Seetõttu on ka roheleppe kõige silmapaistvamad eesmärgid seotud kliimaga. Neist kõige olulisemad on kliimaneutraalsuse saavutamine Euroopa Liidus aastaks 2050 ja 2030. aasta kliimaambitsiooni tõstmine.
Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamist toetavad täna kõik EL riigid, kuigi detailide osas on veel mõningad ebakõlad. Neid detaile arutatakse hetkel komisjoni välja pakutud kliimaseaduse läbirääkimistel, millest kirjutan edaspidi kindlasti ka täpsemalt.
2030. aasta kliimaeesmärkide tõstmine on aga keerulisem küsimus. Täna on EL-is kokku lepitud, et aastaks 2030 tuleb kasvuhoonegaaside heidet vähendada 40% võrreldes aastaga 1990. Roheleppe järgi plaanib komisjon seda tõsta vähemalt 50% ja võimaluse korral isegi kuni 55% peale. Selle saavutamiseks lubatakse järgmisel aastal üle vaadata ka kõik seni kokkulepitud kliima- ja energeetikaalased õigusaktid.
Kuna 2030 on juba 10 aasta pärast, võeti komisjoni plaanid esialgu küllaltki skeptiliselt vastu. Kliimaalased kokkulepped on sündinud keeruliselt ja kui ambitsioonikamad riigid välja arvata, ei soovinud keegi neid kaklusi taas pidada. Roheline laine Euroopas on aga oma laienemist jätkanud ja tänaseks toetab 2030. aasta kliimaeesmärkide tõstmist enamus liikmesriike.
Kuna sellised suured poliitilised otsused vajavad tugevat analüüsipõhja, viib komisjon praegu läbi kliima alase ambitsiooni tõstmise mõjuhinnangut. Selle tulemusi on oodata millalgi Septembris ja peale seda näeme kliimaambitsiooni tõstmise osas juba tõsisemaid läbirääkimisi.
Kliimapoliitikat ei tee ilma energiapoliitikata…
Kuna energia tootmine ja tarbimine moodustab üle 75% EL-i kasvuhoonegaaside heitest, on energeetika ilmselt kõige olulisem valdkond roheleppes. Edasised poliitikad peavad lahendama korraga kaks väga keerulist probleemi – kuidas tagada kõikidele EL kodanikele taskukohane ja stabiilne energia ning kuidas teha seda minimaalse keskkonnamõjuga.
Arusaadavalt peab vähendama fossiilsete kütuste kasutamist, kuid seda ei saa teha vastutustundetult. Näiteks tuleb tagada fossiilkütuste kaevandamise ja töötlemisega tegelevatele inimestele paremad alternatiivid, kui nende töökohad üleminekus kaotav. Samuti tuleb taastuvenergia arendamise juures panna rõhku energia salvestamise võimaluste arendamisele.
Energeetikas on üheks väga oluliseks teemaks saanud ka vesinik, mida nähakse olulise tulevikukütusena. Vesinikust on huvitunud mitmed EL riikide valitsused ja komisjon avaldas hiljuti ka eraldi vesiniku strateegia.
…ei tee ka ilma tööstuseta
Kui energia valdkonnas on meil laias laastus üsna hea ettekujutus, kuhu asjad peavad minema (avamere tuulepargid, vesiniku tootmine, salvestamislahendused, rohkem riikide vahelisi ühendusi), siis tööstussektorite puhul on lahendused mitmekesisemad ja kohati keerulisemad. Üks suur ühine nimetaja on siiski olemas – tõhusus.
Praegused automatiseerimise ja digiteerimise trendid jätkuvad, aga järjest enam tuleb mõelda kogu tootmis- ja tarbimisahelate rohestamisele. Rohkem taas- ja uuskasutust, parandamist, paremini disainitud tooteid ja uusi tarbimismudeleid. Kõike seda katsetatakse väiksemal või suuremal määral juba täna – transpordi vahendi ostmise asemel saab suurtes linnades täna lihtsalt laenutada nii tõukerattaid, jalgrattaid kui autosid; järjest enam kasutatakse tootmises taaskasutatud materjale; levima on hakanud parandamiskohvikud jne.
Nendest katsetest peavad arenema kogu elutsükli mõttes keskkonnasõbralikumad tootmis- ja tarbimisviisid. Tootjad peavad võtma enda peale suurema vastutuse (nii otseses kui ka kaudses mõttes) ning tarbijad end eri probleemidest ja võimalustest rohkem harima. Nagu seni kodumasinatel kasutatud energiamärgised näitavad, ei pea suurte muutuste jaoks palju vaja olla.
Keskkonnasõbralikku tootmist käsitletakse roheleppes ka nullsaaste eesmärgi kontekstis. Mõiste „mürgivaba keskkond“ taga peitub soov vähendada oluliselt praegust õhusaastet, vee- ja pinnasereostust. Kuigi EL-is on sellel suunal viimastel aastakümnetel väga olulisi edusamme tehtud, on veel omajagu teed minna. Ainuüksi halva õhukvaliteedi pärast sureb Euroopas igal aastal enneaegu ligi 400 000 inimest, rääkimata selle mõjust ökosüsteemidele.
Kodud ja transport
Tarbijatest rääkides – ilmselt hakkame roheleppest tulevaid muudatusi kõige enam kogema läbi selle, millised on meie kodud ja kuidas me ringi liigume.
Hooned moodustavad kogu EL-is tarbitavast energiast ligikaudu 40% ja enamik hooneid, mis eksisteerivad ka kliimaneutraalsel aastal 2050, on praeguseks juba valmis ehitatud. See tähendab, et selle kliimaneutraalse tuleviku saavutamiseks peab hoonete renoveerimise kiirus oluliselt kasvama. Lisaks peavad need majad olema ka aina enam energiatõhusad.
Sarnaselt energiale ja tööstusele, on ka siin ääretult oluline sotsiaalne õiglus. Kõigil ei ole piisavalt raha, et oma kodu kliimaneutraalsele tulevikule sobilikuks ümber ehitada. Juba praegu on suur hulk inimesi, kes peavad oma kodus kannatama külma (kogu EL-i peale ligikaudu 50 miljonit tarbijat).
Probleem püürakse lahendada läbi nn renoveerimisalgatuse, milles tuuakse kokku kinnisvara- ja ehitussektor, arhitektid ja insenerid ning kohalikud omavalitsused, et selgitada välja ja kõrvaldada renoveerimist takistavad asjaolud. Lisaks nähakse ette innovaatilisi rahastamisskeeme elamuühistutele või energiateenuseid osutavatele ettevõtjatele, et koondada renoveerimistööd suuremateks projektideks, mida oleks lihtsam ja odavam koordineerida ning ellu viia.
Muutub ka see, kuidas me nende ägedate hoonete vahel liikuma hakkama. Kliimamuutuse kontekstis on transport üsna keeruline teema. Esiteks moodustab see ligikaudu veerandi kogu EL-i kasvuhoonegaaside heitest ja teiseks on see aastate jooksul kasvanud, mitte kahanenud.
Selle trendi ümber pööramiseks näeb rohelepe ette digilahenduste laialdasemat kasutusele võtmisest, eriti mitmeliigilise transpordi arendamisel. Idee on muuta lai valik mugavaid, soodsaid ja keskkonnasõbralikke transpordivahendeid igaühele lihtsasti kättesaadavaks, vähendades vajadust eraauto järele. Samuti tuleb asendada sisepõlemismootoriga sõidukid sellisega, mis kasutavad alternatiivseid kütuseid nagu elekter ja vesinik. Kaupade liikumisel on oluline ka see, et praegune maanteetransport liiguks raudteele.
Eluslooduse ja inimese suhe
Kliima pole ainus globaalne probleem, millega me täna silmitsi seisame. Kohati isegi muret tekitavam on olukord elurikkusega. Bioloogiline mitmekesisus väheneb kogu maailmas. Peamised põhjused on meie maa-, mere ja loodusvarade kasutusviisid ning loomulikult ka kliimamuutus.
Rohelepe ei pea tagama ainult kliimaeesmärkide täitmise, vaid ka selle, et looduskapitali kahanemine peatub ja elurikkus hakkab tasapisi taastuma. Kui roheleppes endas on selles osas vähe detaile, on tänaseks esitletud ka uut Euroopa elurikkuse strateegiat.
Kuna üks suurimaid elurikkusega seotud mureallikaid on maakasutus, tuli koos elurikkuse strateegiaga ka algatus nimega talust taldrikule, mille eesmärk on tagada Euroopale õiglane, tervislik ja keskkonnasõbralik toit. Järgmise aasta alguses on oodata ka Euroopa liidu ülest metsastrateegiat. Kuigi algatused on erinevad, on nende eesmärgid üsna tihedalt läbi põimitud.
Komisjon soovib, et aastaks 2030 oleks 30% EL-i maismaast ja merest kaitse all ning sellest vähemalt kolmandik range kaitse all. Järgmisel aastal tulevad ka õiguslikult siduvad looduse taastamise eesmärgid ja tolmeldajate arvukuse vähenemine pööratakse hoopis suurenemiseks.
Rääkides maakasutusest, siis keemiliste ja kõrge riskiga taimekaitsevahendite kasutamist vähendatakse poole võrra, neljandik EL-i põllumaast läheb mahepõllumajanduse alla, istutatakse kolm miljardit uut puud ja biomassi kasutamine energeetikas vaadatakse uute kliimaeesmärkide valguses üle. See tähendab, et kui biomassi on võimalik kasutada muuks kui energeetikaks, oleks see ka eelistatud.
Uues elurikkuse strateegias on ka linnade rohestamine nüüd enam fookuses. Komisjon kutsub kõiki linnasid, kellel on enam kui 20 000 elanikku (Eestis Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve), koostama ambitsioonikaid linnade rohestamise plaane järgmise aasta lõpuks. See tähendab, et linnad peaksid mõtlema, kuidas luua elurikkaid ja kättesaadavaid linnametsi, parke ja aedasid. Siia sobivad igasugu looduspõhised lahendused nagu rohekatused, -fassaadid, kogukonna aiad jne.
Nagu ka teistest roheleppe algatustest, kirjutan ka elurikkuse strateegiast ja talust taldrikule algatusest ühel hetkel pikemalt.
Kokkuvõtvalt…
…on tegu tõsiselt ambitsioonika ette võtmisega, mis muudab meie kõigi igapäevaelu märkimisväärselt. Usun, et meie kõigi huvides on, et see muutus toimuks nii inimeste kui ka keskkonna jaoks paremuse poole.
Hoolimata selle pikast ajalisest perspektiivist ja ambitsioonikatest eesmärkidest, on rohelepe nii Euroopas kui mujal väga positiivselt vastu võetud. Ka COVID-19 pandeemia on pannud riike mõtlema selle peale, kuidas ehitada majandus üles keskkonnasõbralikumana, kui see varem oli. Seega on kriis roheleppe aateid ainult tugevdanud.
Ees on põnevad ajad.
Kui see artikkel teie jaoks liiga lühike oli, võite lugeda artiklit ajakirjas Õiguskeel, mille aasta alguses koos oma kolleegi Annaliisa Jämega kirjutasin. Laenasin sealt mõned lõigud ka siia artiklisse.
Fotol Euroopa komisjoni roheleppe juhtiv asepresident Frans Timmermans. Foto autor on Lukasz Kobus.
3 Replies to “Euroopa uus kurss”
Comments are closed.