Ene-Liis Semperi „Kus oled sina?” oli mitmes mõttes tore katarsis. Aktiivselt keskkonnapoliitikaga tegelevad inimesed on harjunud paljusid etenduses kajastatud võtteid igapäevaelus nägema. Kahjuks on nende vastu astumine väga keeruline. PR-ettevõtted suudavad hirmu, ebamäärasust ja kahtlust külvavad sõnumid põhjalikult läbi töötada ja suures mahus laiali puistata. Vastuvõitlemine toimub aga tihti indiviidi tasandil ning päevatöö ja muude tähtsate asjade kõrvalt. Lisaks on teada ka tõsiasi, et üldiselt vaieldes inimeste arvamust ei muuda.
„Kus oled sina?“ oli seega katarsis – tõmbas loori korraks asjadelt, mida püütakse hoida varjatuna. See meenutas aga ka üht toredat seika aastast 2021. Just aasta varem oli EL-is tugevalt kanna kinnitanud Euroopa roheline kokkulepe ning ka Eesti oli otsustanud, et aastaks 2050 peab meie majandus olema kliimaneutraalne. Et debatile hoogu anda, lasi Viru Keemia Grupp (VKG) tassida tänavatele reklaamplakatid, millel kole roheuss inimesi kägistas. Kampaania nimi oli „Isemõtlev Eesti“.
Paralleele Semperi lavastuses käsitletud metsasõja võtetega on palju. Mõlemas on näha sarnaseid mõjutusvõtteid: näiline mõõdukus, valikuline hirmude esiletõstmine, ebakindluse kasvatamine ja oma isikliku ärihuvi esitamine justkui üldise mõistlikkusena. Kampaania üks keskseid sõnumeid on see, et raiskamist ja heitmeid on vaja vähendada ning selles ei kahtle keegi – justkui oldaks eesmärgiga nõus ja vaieldaks ainult teostuse üle. Aga kohe selle otsa seotakse „rohepööre“ ebakindluse ja hirmuga – ettevõtlus hävib ja inimesed muutuvad vaesemaks.
Emotsionaalsete küsimustega kampaania suunas huvilisi ehk isemõtlejaid veebilehele, kus sai lugeda artikleid elektrihinna tõusust, kasvavatest kuludest, kallimast kütusest, sisepõlemismootoritega autode müügi lõppemisest ja liha tarbimise vähendamisest. Isemõtlemise toetamise asemel pakuti seega kallutatud narratiive, mis loovad kindla fooni, et kliimapoliitika seostub eelkõige kaotuse, surve ja piirangutega – „sõda plastile“, „liha tarbimine peab vähenema“, „elektri ja sooja hind tõuseb“ ja muidugi „Eesti vajab rohepöördeks kliimaseadust“.
Just siin on oluline teha vahet legitiimsel kriitikal ja murede väljendamisel ning manipuleerimisel. On täiesti adekvaatne küsida, kuidas teha üleminekut õiglaselt, ja tõsta esile haavatavaid ühiskonnagruppe. VKG kampaania esitleb olukorda aga viisil, nagu oleks valida peaaegu ainult kahe halva vahel: kas rohepööre või toimetulek, kas kliimaeesmärgid või majanduslik kindlus. Arutelu ei pidanudki kunagi liikuma selle juurde, millised lahendused oleksid targad ja ausad, vaid sinna, milliseid kohutavaid asju peaksid inimesed kartma. Selline raam on poliitiliselt tõhus, sest kui inimesed on juba pandud mõtlema kõigepealt hinnatõusule ja keeldudele, on hiljem palju lihtsam pakkuda neile enda nägemust mõistliku raamina.
See raamistik oli VKG sõnumites väga selgelt kliimaseadus. Te olite ehk juba unustanud, et Eesti kõige aktiivsem kliimaseaduse vastuvõtmise propageerija oli VKG. Tsiteerides nende kampaania kodulehekülge: „Selleks et rohepööre ei oleks midagi, mis Eestile täielikult Brüsseli koridoridest ette dikteeritakse, tuleb Eestil kujundada oma seisukohad ja kinnitada need kui mitte otse rahvaga, siis vähemalt rahvaesindajatega Riigikogus. Seda protsessi ei saa enam päevagi edasi lükata, see peab algama kohe!“
Kampaaniaga käisid kaasas muidugi ka arvamusartiklid VKG kõneisikutelt. 2021. aasta septembris kirjutas ettevõtte juht Ahti Asmann, et üks lahendus selguse saamiseks oleks „ühiskondlikku kokkulepet väljendav Eesti kliimaseadus“. Samas loos rõhutas ta muidugi ka tasakaaluks, et rohepöörde otsuseid võetakse tema hinnangul vastu „õhinapõhiselt, mõjuanalüüsideta, fakte ja riske hindamata“, ning lisas, et VKG soovib teada, „millistes raamides“ tuleb lähikümnenditel tegutseda.
Ühe käega luuakse mulje, et valdkonnas valitseb segadus ja otsustamine on läbimõtlemata. Teisega pakutakse sellele lahenduseks just sellist seadust, mis annaks ettevõtjale ette kindlad piirid ja mänguruumi. Kõik väga mõistlik ju. Selle kõige varjus räägitakse aga vaid ühe konkreetse ettevõtte huvist viisil, mis kõlab nagu üldine ühiskondlik vajadus.
On keeruline hinnata, miks VKG sel ajal kliimaseadust nõudis, küll aga saame sarnaselt nende kampaaniale küsida olulisi küsimusi. Kas nad soovisid kliimaseaduse vajalikkusest rääkides jätta endast mulje kui mõistlikust ja rohemeelsest ettevõttest, kes siis riigilt olulisi kompromisse nõudes saab jätta mulje, et hoopis riik ei suuda seadusloomet õigesti juhtida? Kas neile oli oluline saada seadusesse sisse spetsiifilised piirangud, mille põhjal siis riiki kohtusse kaevata ja suuri rahalisi kompensatsioone nõuda? Kas nende eesmärk oli juba algusest peale venitada seaduse loomise protsessi võimalikult pikaks ja ajada seda kabinetivaikuses järjepidevalt umbe?
Praegu tagantjärele vaadates on igatahes huvitav jälgida, kuidas VKG positsioon ajas muutus. 2021. aastal räägiti kliimaseadusest kui vajalikust selguse loojast. 2024. aasta kevadel kirjutas Asmann, et kliimaseaduse arutelus pakutakse avalikkusele võimalust valida, „millises järjekorras ta riigi poolt rakendatavate piirangutega nõustub“. 2025. aasta veebruaris nimetas ta 2050. aasta kliimaneutraalsuse sihti juba „äärmuslik[uks] naivistlik-ideoloogili[seks] eesmärgi[ks]“ ning kirjeldas kliimaseaduse menetlust sõnadega: „Praegu teevad valitsejad näo, et järgivad demokraatlikku protsessi, ja püüavad panna meid tegema näo, et usume neid.“
Need ei ole enam lihtsalt eriarvamused seaduse sisu üle. Need on sõnastused, mis esitavad kogu protsessi mitte üksnes vaieldavana, vaid sisuliselt teesklusena. Ehk siis: kui alguses käsitlevad VKG sõnumid kliimaseadust kui vajalikku raamistikku, siis hiljem, kui kujunev lahendus ei tundu enam oma huvidega piisavalt kooskõlas, hakatakse kahtluse alla seadma juba eesmärki ennast ja selle ümber toimuvat demokraatlikku arutelu.
Miks see kõik oluline on? Sest selline lähenemine ei mõjuta ainult üht seadust või üht kampaaniat. See mõjutab ka laiemat usaldust kliimapoliitika vastu. Euroopa Komisjoni 2021. aasta Eurobaromeetri Eesti ülevaates nõustus 89% vastanutest, et kasvuhoonegaaside heidet tuleks vähendada miinimumini, et muuta majandus 2050. aastaks kliimaneutraalseks, ning 63% pidas kliimamuutust väga tõsiseks probleemiks. 2025. aasta komisjoni kliimateemalise Eurobaromeetri järgi oli aga Eesti ainus liikmesriik, kus alla poole (46%) vastanutest toetas 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki.
Seda nihet ei saa kirjutada ühe ettevõtte või ühe kampaania arvele. Aga see näitab väga hästi, kui tundlik ja habras on kliimateemade käsitlemine Eestis. Kui sellises olukorras kujundada avalikku arutelu peamiselt hirmu, piirangute ja vastandumise keeles, siis ei teki rohkem selgust. Tekib segadus, väsimus ja umbusk.
Seetõttu ei ole küsimus ainult selles, kas VKG-l oli õigus oma huve kaitsta. Loomulikult oli see õigus neil siis ja on ka täna. Küsimus on pigem selles, milliseid meetodeid selleks kasutatakse. Kui kliimaeesmärke kirjeldatakse „äärmuslik[ult] naivistlik-ideoloogili[se] eesmärgi[na]“ ja poliitilist protsessi teesklusena, siis ei lisandu ühiskonda selgust, vaid umbusku. See pole teaduspõhine, see ei ole koostöömeelne ja see ei ole aus.
Eesti niigi kõikuv toetus kliimapoliitikale ei vaja juurde raamistusi, mis süvendavad tunnet, et kogu teema on kas kellegi ideoloogiline projekt või üksnes võimumäng. Vaja on rohkem koostööd, rohkem ausust ja läbipaistvust oma huvide ning vajaduste sõnastamisel ja rohkem valmisolekut rääkida sellest, kuidas ühildada teaduslik konsensus, ühiskonna laiemad vajadused ja ettevõtete õigustatud, kuid siiski piiratud ärihuvid.
Eesti vajab ettevõtteid, kes ei käsitleks keskkonnateemat vaenlasena ega taandaks kõiki piiranguid automaatselt rumaluseks või ideoloogiaks. Selleks, et pidada päriselt tulemuslikku debatti, on miinimumprogramm see, et ettevõtted oma lobis tunnistaksid teaduslikku konsensust, räägiksid ausalt nii kuludest kui vastutusest ning suudaksid eristada oma ärihuvi sellest, mida saab päriselt nimetada ühiskondlikuks huviks.
VKG kampaania „Isemõtlev Eesti“ oli nõme ja jättis nõutuks. Töötasin tol hetkel väga tõsiselt, et päriselt ühiskonda keskkonna- ja kliimateemadel, teaduslikku konsensust arvesse võttes, harida ja leida head tasakaalu ka ettevõtetega. Sellistest alt hõlma võtetest kaotame pikas perspektiivis kõik, ka VKG ise. Kogu see raha, mis läks kampaaniasse, oleks võinud minna pigem asjalikesse regulatiivsuhete ekspertidesse, kes leiaksid heatahtlikult koos ametnikega ettevõtte vajaduste vaates sobilikud kompromissid. Või siis arendusjuhtidesse, kes mõtlevad läbi ettevõtte järgmise 30 aasta plaanid, ülemineku fossiilsetelt kütustelt taastuvatele allikatele ja uutele ärimudelitele.
Aga ei – lihtsalt piinlik kampaania, mille üle ei peaks keegi uhkust tundma.
Märkus: Lisaks Semperi etendusele aitas mäletusi taaselada ka Tarmo Jüristo selle kampaania teemaline postitus Facebookis.