Pealkirjas toodud mõte on hetkel ilmselt paljudel inimestel hingel. Olgu tegu siis ükskõik millise suure globaalse või isegi kohaliku heaoluga seotud küsimusega. Elame suureneva ebakindlusega maailmas, kus maailma suurvõimud püüavad kasvavast kaosest endale võimalikult suurt kasu lõigata. Selles kõiges on väga oluline roll ka üksikutel väga rikastel inimestel, kes püüavad samuti oma tagalat kindlustada ja jõukust ning võimu kasvatada. Olen selles murenevas maailmakorras pinevalt jälginud keskkonnapoliitika arenguid ja püüan koondada oma mõtted siia postitusse.
Kuna edasine jutt tuleb küllaltki negatiivne ja pessimistlik, siis tunnen, et alguseks on hea märkida, et asjad lähevad keskkonnavaldkonnas jälle paremaks. Vähemasti hetkel veel usun, et keskkonna- ja kliimapoliitika saavad jälle inimeste jaoks keskseteks ning ootused poliitikutele kasvavad taas. Arvestades keskkonnaprobleemide tõsidust ja trende, tundub see paratamatu. Rohelised jõud tulevad taas rohkemates riikides võimule, tuleb „uus rohelepe“ ja isegi Eestis taasavastatakse jutud planeedi piiridesse mahtumisest.
Lisaks on selge, et rohetehnoloogiad kasvatavad globaalsetes tarneahelates oma osakaalu mühinal ja ka see aitab majanduse keskkonnakoormust kahandada. Isegi kui „vana maailma esindajad“ püüavad fossiilkütuste iket peale suruda. Aga nüüd ma ruttan juba endast ette. Alustame EL roheleppe muutumisest consilium non gratum’iks.
Roheleppe post mortem
Roheleppe taandumist viimastel aastatel on erinevad autorid käsitlenud eri moodi ja olen isegi seda siin blogis juba käsitlenud. Kuna aga sõber küsis ükspäev kohvitades, et mis siis ikkagi juhtus selle roheambitsiooniga, püüan siia sellise lühiversiooni enda nägemusest kirja panna.
Roheleppe kokku toomine ja suurte muudatuste läbi surumine nõudis meeletut poliitilist jõudu ja kapitali. Aastatel 2019-2022 oli see olemas. Selle juhtfiguurid Brüsselis, Frans Timmermans ja tema kabinetiülem Diederik Samsom, olid väga tugevalt keskkonna- ja kliimapoliitika taga ning ei kartnud erinevaid tööstussektoreid ülemineku vajaduse osas fakti ette seada. Rohelepet ja eriti selle kliimaeesmärke vaadeldi paketina – kui te siin rohkem panustama ei ole nõus, peab keegi teine kuskil mujal enam panustama. Eesmärkide olulisust kahtluse alla ei seatud ja tunnistati fakti, et sellel üleminekul on ka kaotajaid. Tähtis on, et ühiskond ja eriti selle haavatavamad liikmed tervenisti ei kaota, millest ka õiglase ülemineku fookus. Väga palju aitas ka see, et eelmise Euroopa Parlamendi mandaadi alguses toetas rohelepet ka suur osa suurima fraktsiooni, Euroopa Rahvapartei mõjukatest liikmetest.
Murenemine algas vaikselt juba siis kui rohelepe liikus visioonist detailseteks ja mahukateks regulatsioonipakettideks, mis mõjutasid pea kõiki majanduse tuumiksektoreid – sealhulgas neid, kus EL tasemel poldud varem väga jõuliselt kliima- või keskkonnaeesmärke seatud (nagu põllumajandus ja metsandus). Pea kõikides majandussektorites tekkis üsna tugev vastuseis sellele, kui kiirelt ja jõuliselt uusi keskkonna- ja kliimaeesmärke seatakse ning seadusandlike muudatusi tehakse. Kuigi esialgu ei suudetud roheleppe tempoga järge pidada ja vastutöötamine oli nõrk ja hajus, tugevnesid aastatega lobigruppide pingutused oluliselt.
Samaaegselt tihenes muidugi ka kriiside rida ning poliitiline tähelepanu hajus. Kuigi COVID pandeemiat saatis „taastume roheliselt“ narratiivi, tõusid venemaa agressiooni tõttu esile ühiskondade jaoks kiiremad mured: hinnasurve, tarneahelate turvalisus, julgeolek ja konkurentsivõime. Rohelepe hakkas üha enam konkureerima teiste prioriteetidega ning lobigrupid ja poliitilised vastased olid kiired raamima seda kui lisakoormust, mitte kui majanduse moderniseerimise alust.
Poliitilised järeleandmised lõid mustri, mis hakkas end ise kordama ja võimendama. Rohelepe polnud enam „paratamatu“. Huvirühmad nägid, et vastuseis toimib, ning poliitiline kapital kulus aina enam kaitsmisele, mitte rakendamisele. Sama loogika kandus ka EL institutsioonidesse: konkurentsivõime ja tööstuspoliitika võttis üha rohkem ruumi ning kuigi EL majandus- ja tööstuspoliitikat kujundatakse endiselt ümber ka „rohe-vaatest“ on keskkonna- ja kliimaaspektid tugevalt tagaplaanil.
Muidugi murendas roheleppe esialgse poliitilist kaalu ka rakendamise tegelikkus. Kui eesmärke on palju, tähtaegu on tihedalt ja riikide haldussuutlikkus on piiratud, tekivad venimised, ebaühtlane elluviimine ja vastuolud erinevate poliitikate vahel. Kui avalikkusele ja ettevõtetele jääb mulje, et süsteem on kohmakas ja ebakindel, muutub poliitiliselt ahvatlevaks lubada lihtsustamisi ja edasilükkamisi. Nii taandus roheleppe prioriteedina tagaplaanile.
Competitivitatis imperium
Fookus tööstusele, investeeringutele ja konkurentsivõimele hakkas roheleppel kujunema juba 2022. aastal. See oli loogiline (ja väga vajalik) vastus nii venemaa agressiooni valguses kui ka vastusena USA ja Hiina jõulistele investeeringutele rohetehnoloogia valdkonnas. USA inflatsiooni vähendamise seadus aitas oluliselt kaasa puhaste tehnoloogiate arengule muutes need pankade ja investorite jaoks lihtsamini rahastatavaks. USA rahandusministeeriumi hinnangul oli riigi poolsete investeeringute kogumaht umbes 315 miljardit eurot kiirendades oluliselt taastuvenergia ja elektritranspordi arengut ning tõstes energiatõhusust.
Hiina on rohetehnoloogiatesse investeerinud veel jõulisemalt ja järjepidevamalt. Nad on päikesepaneelide, tuulegeneraatorite, akude ja elektrisõidukite turgudel kõige dominantsem jõud. Ainuüksi 2024. aastal eksporditud puhaste tehnoloogiate tõttu väheneb globaalne süsiniku heide hinnanguliselt 1% võrra – see on uskumatult võimas süsiniku käejälg.
Kui 2019. aastal deklareeris EL, et nemad soovivad roheüleminekul maailmas liidripositsiooni võtta, siis järgnevad aastad näitasid, et globaalsed konkurendid suudavad kiiremini ja tõhusamalt liikuda, jättes EL-i paljuski hoopis kolmandale kohale. EL ühe suurima arenenud turuna ja kõrgete keskkonnaeesmärkidega pakkus selle kontekstis ka teiste regioonide rohetehnoloogiate arendajatele head turgu, enda rohetehnoloogiaid ja puhast tööstust eelisarendamata. See lõi nii USA-le kui Hiinale päris tugevaid eeliseid.
Seega polnud fookus tööstusele, toormaterjalidele ja konkurentsivõimele kuidagi ebamõistlik ka roheleppe enda kontekstis. Oli positiivne, et ka EL-is nähakse lõpuks vajadust lisaks regulatiivsele raamistikule ka investeeringute jõulisemale suunamisele. Eelmise Euroopa Parlamendi ja Komisjoni mandaadi lõppu mahtusid ka kaks väga kaalukat raportit Enrcio Letta ja Mario Draghi poolt, kes mõlemad keskendusid EL-i konkurentsivõime suurendamiseks vajalikele muudatustele ning (eriti Draghi) seadsid rohetehnoloogiad väga kesksele kohale.
Mis aga tegelikult peale 2024. aastal toimunud Euroopa Parlamendi ja USA presidendi valimisi toimus, võite lugeda eelmise aasta juulis kirjutatud blogipostitusest. Lühidalt kokkuvõttes on suudetud küll suuri roheleppe keskseid eesmärke hoida ja kliimaeesmärkidega seotud arutelusid isegi edasi pidada, aga keskkonna- ja kliimapoliitika murenemine toimub läbivalt ja süsteemselt. Euroopa Rahvapartei ei taha enam roheleppest midagi kuulda ja edendab peamiselt (Saksamaa ja USA) tööstuse lühiajalisi huve, lõhkudes isegi parlamendis cordon sanitaire’i ja saates oma koalitsiooni partnerid metsa, kui see nende eesmärke toetab.
Fookus konkurentsivõimele ja uutele investeeringutele on positiivne aga see on olnud väga tugevalt seotud ka laiema deregulatsiooni-survega, eriti ettevõtete kestlikkusnõuete ja halduskoormuse vähendamise sildi all. Seda võimalust on väga rõõmsalt kasutanud ära järjest kasvava võimuga populistlikud parempoolsed jõud. Seega on konkurentsivõime muutunud carte blanche’iks, millega põhjendatakse enamvähem kõikide kaitsemeetmete ja nõuete lahjendamist, mitte ainult investeeringute kiirendamist. Nii on tehtud ka ikka päris koledaid asju.
Tempora tenebrae
Tegelikult on praegu ikka väga kehv olukord keskkonnapoliitika (ja laiemalt kaasava demokraatia) vaates. Euroopa Komisjon toimetab kiirelt kokkulepitud keskkonnaalase seadusandluse nõrgestamisega läbi nn omnibus lihtsustamispakettide. Viimane neist, nn keskkonna omnibus, avaldati vahetult enne jõule. Selle läbi püüab komisjon vähendada bürokraatiat, mis on seotud tööstusheite direktiivi, ringmajanduse ja keskkonnamõjude hindamise ning lubade menetlusega.
Need lihtsustuspaketid on küllaltki salakavalad, kuna nende tegelik mõju jääb pea kõikidele osapooltele suhteliselt arusaamatuks. Need koondatakse peamiselt tööstuse huvidest lähtuvalt ja nende puhul ei ole viidud läbi ei korralikku ja läbipaistvat kaasamist ega ka mõjude hindamist. Naljakal kombel tehakse just seda, milles tööstuse esindajad roheleppe algatusi süüdistasid, hoolimata sellest, et kõikidel roheleppe seadusandlikel algatustel oli juures nii mõjuhinnang kui ka kaasamine.
Nende puuduste tõttu pole lihtsustuspakette kritiseerinud mitte ainult keskkonna eest seisvad huvigrupid vaid ka EL-i õigusvahenaine (ombudswoman) Teresa Anjinho. Tema hinnangul rikuti esimese lihtsustuspakettiga, mis käsitles suurettevõtete kestlikkusnõudeid, hea halduse aluspõhimõtteid, sealhulgas läbipaistvat, kaasavat ja tõenduspõhist õigusloomet.
Huvitava õigusliku analüüsi on teinud ka HEC Paris EL-i õiguse professor ja avaliku huvi jurist Alberto Alemanno, kes leidis, et kuigi omnibus-tüüpi õigusaktid ei ole EL õiguse järgi küll keelatud, kujutab nende kasutamine süstemaatilise „lihtsustamise“ ja dereguleerimise tööriistana endast olulist kõrvalekallet senisest praktikast ning võib minna vastuollu EL-i põhiõiguslike ja põhiseaduslike põhimõtetega, eeskätt proportsionaalsuse nõudega ning tõenduspõhise ja osalusdemokraatliku õigusloome raamiga. Seega mängivad Euroopa Rahvapartei ja ka komisjoni president von der Leyen mitmes mõttes hetkel tulega, mis võib meid kõiki tulevikus aina karmimalt põletada.
Eriti hull on aga olukord hoolsuskohustuse direktiiviga (CSDDD), mille ümber keerelnud arutelud jõudsid mitmel korral (üsna kesise kajastusega) ka Eesti meediasse. Vähe on räägitud aga sellest, kui räige ja sügav oli nii USA valitsuse kui mitmete fossiilkütustega tegelevate ettevõtete sekkumine selle direktiivi lahjendamisel.
Hollandi analüüsi- ja huvikaitseorganisatsioon SOMO avaldas eelmise aasta lõpus ülevaate salajastest dokumentidest, mis näitavad, kuidas 11 suurkorporatsiooni, valdavalt USA taustaga ja fossiilkütustega seotud, tegutses konkurentsivõime ümarlaua nime all (MOTT), et CSDDD kas üldse ära jätta või see sisuliselt tühjaks lahjendada. Kogu see tegutsemine oli vahendatud USA suhtekorraldusfirma Teneo poolt ja avalikkuse eest varjatud.
Dokumentide järgi sihiti korraga kõiki relevantseid tasandeid: Euroopa Parlamenti, Komisjoni ja nõukogu ning liikmesriikide pealinnu. Nõukogus rakendati ühtse positsiooni lammutamiseks jaga ja valluta taktikat. Komisjonis suruti arutelust kõrvale „tõrksamad“ direktoraadid, kes direktiivi kaitsesid. Parlamendis survestati Euroopa Rahvaparteid EPP, et see liiguks paremäärmuslike parteidega ühele joonele. Samal ajal hoiti osalejate nimed avalikkuse eest varjus. Läbipaistvusregistris kajastusid Strasbourgi lobikohtumised nii, et kohal oli justkui ainult Teneo, ning osa kohtumisi ei paistnud registrist üldse.
Oluline osa survetööst käis ka väljaspool EL-i. Chevroni ja ExxonMobili rolliks oli kolmandate riikide ja USA administratsiooni aktiviseerimine, et kujundada CSDDD-st „kaubandustõke“ USA–EL läbirääkimistel ja siduda see tariifiteemadega.
Strateegia on olnud vähemalt välispidise vaatluse järgi väga edukas ja see peaks meid kõiki väga murelikuks tegema. Selline väline sekkumine ja EL-i ühtsuse ning laiematest ühiskondlikest ja keskkonnaalastest huvidest üle sõitmine on ääretult problemaatiline. USA (ja osaliselt ka EL-i enda) rahvusvahelised fossiilkütuseid tootvad ja keskkonda ning kohalikke kogukondi ekspluateerivad ettevõtted ei tohiks saada sedasi varjatult oma lobitööd teha.
Samas on see vaid üks näide sellest, kuidas USA praegune administratsioon töötab aktiivselt vastu kõigele keskkonnaga seonduvale ja seab ärihuvid kõigest muust ettepoole. Isegi kui see võib praegu mõnes kontekstis meeldida ka osale ELi ja Eesti ettevõtjatele ning poliitikutele, tähendab see sisuliselt siinsete huvide allutamist üksikute aktsionäride ärihuvidele…
…ja seetõttu on oluline rääkida lisaks teada tuntud fossiililobile ka Peter Thielist.
Väga palju on kirjutatud Elon Muski ja Donald Trumpi suhtest, kuid Thiel on üllatavalt edukalt suutnud seni telgitagustes püsida. Ja nii see talle ka üldiselt meeldib. Ometi on tema vaated maailmale, demokraatiale ja keskkonnale ülimalt olulised, kuna ta on üks Trumpi suurimaid rahalisi toetajaid ja mõjukamaid nõustajaid.
Thiel on korduvalt väljendanud oma vastumeelsust demokraatiale ja leiab, et praegune valitsemissüsteem piirab liialt arengud – nii majanduslikku kui tehnoloogilist. Lisaks on ta ka kliimaskeptik, kes ei näi toetavat praeguseid teaduspõhiseid arusaamu kliimamuutusest ja näeb inimest ülemana muu looduse ees. See kõik näib olevat väga kaugel tõenduspõhisest ja ratsionaalsest vaatest maailmale, kuna oma loengutes on ta nimetanud kliima- ja tehnoloogiakriitikuid antikristlikeks jõududeks ning toonud muuhulgas ka Greta Thunbergi ühe näitena.
On muidugi igati võimalik, et ma hindan hetkel tema rolli demokraatia ja keskkonnapoliitika õõnestamises üle, aga ma väga soovitan vaadata YouTube’i kanali „fern“ videot Thielist ja tema lähenemisest poliitikale. See on väga silmi avav.
Si vis pacem, para bellum
Olukord on hetkel kehv ja kuigi kõik, mida meie kui keskkonnast hoolivad inimesed seni oleme teinud, vajab jätkamist ja tugevdamist, näen EL-i rohepoliitika viimaste aastate arengus mitmeid olulisi õppetunde. Teame, et keskkond- ja kliima on 5-10 aasta perspektiivis tõenäoliselt jälle EL-is poliitiliselt prioriteetsed, ning peame selleks ka Eestis valmis olema.
Selleks, peame oluliselt rohkem analüüsima, mida inimesed tahavad rohepoliitika kontekstis näha ja mis neile vastumeelne on. Seda nii sisuliselt, kui retooriliselt. Millised sõnumid kõnetavad, milliseid ühiskonnarühmi ja kuidas olla kommunikatsioonis mõjus. See on eriti oluline noorte puhul, kes on järjest enam ühiskonnakorraldusest kaugenevad.
Kuigi noorte kliimaliikumine oli üks roheleppe perioodi algatajaid, kaasati neid sellega seotud debattidesse tegelikult nõrgalt. Nende õlgadele pandi vastutus selle suure ühiskonda läbiva muutuse eest ja neilt nõuti lahendusi ning vastuseid, mida nad ei saa anda. Lisaks keskenduti väga palju pigem juba neile noortele, kellele see teema niikuinii korda läheks. Eeldati, et nad ise siis suudavad teisi noori kaasata, aga tõsiseltvõetavaid tööriistu selleks neile piisavas mahus ei antud. See, et inimene on noor ei aita tal alati teisi erinevalt mõtlevaid noori enda moodi mõtlema panna. Proovi ise näiteks EKRE liiget kliimamuutuse vastu võitlema veenda.
On oluline, et laiemas fookuses oleksid pigem need noored, kellele need teemad korda ei lähe. Kes tunnevad laiemalt, et isegi kui nad tahaks ühiskonnas olulistel teemadel kaasa rääkida, ei ole neil selleks võimalust või nende arvamus lihtsalt ei huvita kedagi.
On ka selge, et keskkonnaaktivistide oluliseks prioriteediks peab võtma valitsemise läbipaistvuse ja osalusdemokraatia olulise suurendamise. Lobitegevus on vajalik ja ka mitmes mõttes kasulik, aga on ka selge, et seda kuritarvitatakse väga laialdaselt. Seadused, mis käsitlevad ettevõtete ja nende esindusorganisatsioonide kohtumisi avaliku sektoritega peavad oluliselt karmimaks minema kõikidel tasanditel. Õnneks on see teema ka laiemalt demokraatiat kaitsvatele osapooltele oluline. Praegu aina süvenev ärihuvides avalike huvide ohverdamine loob ilmselt ka hea pinnase selliste seaduste läbi surumiseks keskpikas perspektiivis, nii et selleks tasub valmistuda.
Me vajame ka palju rohkem väga tugevaid juhte keskkonnavaldkonnas, eriti poliitilisele tasemele. Need, kes püüavad roheteemasid täielikult rajalt maha lükata ei huvita tegelikult ausad kompromissid avalike hüvede vaatest. Seda on näha ka sellest, kuidas ettevõtjate esindusorganisatsioonid loetlevad võitudena keskkonnanõudeid, mis nende töö tõttu ära jäid või mis on kehtetuks muudetud. Kompromisse tuleb muidugi otsida, aga selgelt oluliselt tugevamalt positsioonilt. Kas muutute või surete – eesmärkide osas enam tagasi astumisi ei tehta.
Palju on Eesti avalikkuse kliimaskeptilisuse raames räägitud ka sellest, et pigem tasub kliimateemast hoiduda. Kuigi see on mingites kontekstides pragmaatiline ja mõistlik, tulistab see meile pikemas perspektiivis tegelikult jalga. Kliimamuutus kui teema ei kao kuhugi ja selle mõistmine on aina olulisem. Praegune fookus on olnud suhteliselt odavatel ja lihtsatel leevendamismeetmetel. Kohanemine saab olema kallim ja keerulisem. Mitmes mõttes ka inimeste elu palju enam mõjutavam. Me vajame seda, et meie ühiskond saaks kliimamuutuse probleemist sisuliselt aru ja odava populaarsuse nimel ei ole seda mõistlik ohverdada.
Riigi töö on minu hinnangul täna suuresti hoida kinni olemasolevast ambitsioonist ja toetada oluliselt keskkonnaga seotud huvirühmade tööd nii rahaliselt kui ka hea kaasamise läbi. See kaasamine peab toimuma võimalikult sisuliselt, et tasakaalustada debatti ettevõtjatega, isegi kui see on ebamugav. Praegune keskendumine ettevõtjate vajadustele on liigse bürokraatia kontekstis arusaavad, aga keskkonna kaitsmine ärihuvide domineerimise eest ei ole liigne bürokraatia. See on täpselt see, milleks meil riiki vaja on.
Ühesõnaga harime, analüüsime, hoiame ja valmistume. Post tenebras lux. Meie, kes me hoolime keskkonnast, peame olema valmis sellest valgusest maksimumi võtma. Vahepealne aeg tuleb aga hoida kinni kõigest, mis on saavutatud, nii jõuliselt kui võimalik.
Avakuva: Fotokollaaž. Fotode autorid: Euroopa Parlament, Gage Skidmore ja Valge Maja.