…või siis nagu ametlikult kirjutatakse „Toome looduse oma ellu tagasi“.
Kroonika on üldiselt hea siis, kui see on ajakohane. Kuna ma hakkasin seda alles nüüd pidama, pean omajagu tööd tagantjärgi ära tegema. Õnneks on EL-i institutsioonides hetkel puhkused. Seega on mul veidi aega vahepeal esitletud roheleppe initsiatiividest ülevaated kirjutada.
Kuna mul endal on sedasi huvitav, siis ei kirjuta ma neid postitusi kronoloogilises järjekorras vaid vastavalt sisetundele. Seega alustame mais esitletud elurikkuse strateegiaga, mis kannab ametlikku nime „Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2030 – Toome looduse oma ellu tagasi“.
Kuidas elurikkusel läheb?
Elurikkuse strateegia paremaks mõistmiseks on vaja kõigepealt rääkida veidi ajaloost. Aastal 2010 lepiti ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tippkohtumisel kokku niinimetatud Aichi elurikkuse eesmärgid aastaks 2020. Järgmisel aastal võttis ka EL vastu oma elurikkuse strateegia aastaks 2020, mille eesmärk oli peatada eesoleval kümnendil elurikkuse kadu ning parandada liidus liikide, elupaikade ja ökosüsteemide käekäiku.
Kümme aastat on tänaseks möödunud ja kahjuks pole olukord kiita. Euroopa keskkonnaameti koostatud raportist selgub, et EL on oma 2020 elurikkuse eesmärkide saavutamisega ajakavast maas. Maismaa- ja merekaitsealade määramisega on küll üldiselt hästi ning mõned liigid on taastunud, kuid enamik eesmärkidest jääb täitmata.
Globaalses vaates on asjad veel omajagu kesisemad. Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES-i) 2019. aasta ülevaates kirjutatakse, et bioloogiline mitmekesisus väheneb kogu maailmas. Peamised põhjused on maa-, mere- ja loodusvarade kasutusviisid ning kliimamuutus.
Just selles kontekstis sündiski Euroopa Liidu uus elurikkuse strateegia. Bioloogilise mitmekesisusega on asjad maailmas halvasti ja olukorra parandamiseks on vaja tõsiseid jõupingutusi. Vaja on midagi suurt, sest senine lähenemine pole soovitud edu toonud.
2020 pidi olema elurikkuse superaasta. Hiinas toimuval bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni tippkohtumisel pidid teemaks tulema järgmise kümnendi eesmärgid ja lubadused. Euroopa Liit soovis nendes aruteludes olla eestvedaja rollis. Erinevate osapolte loodused olid kõrged. Siis tuli aga koroonaviiruse pandeemia.
Pandeemia tõttu toimunud seiskumine on muidugi ajutine. Tippkohtumine lükkus järgmisesse aastasse ja kuigi ka Euroopa Liidu uus elurikkuse strateegia jäi veidi hiljaks, polnud koroonaviirus selle ambitsioone kuidagi vähendanud. Pigem vastupidi. Aga sellest lõpus.
Pea kolmandik Euroopa Liidust kaitse alla
Uue elurikkuse strateegia kõige silmapaistvam eesmärk on plaan võtta 30% EL-i maismaast ja merealast kaitse alla. Arvestades, et täna on EL-is kaitse all ca 26% maismaast ja 11% meremaast, on vähemalt viimase puhul kasv päris suur. Veel enam, nendest aladest tuleb vähemalt kolmandik, ehk 10% võtta range kaitse alla. Mõlemad eesmärgid on EL-i kohta tervikuna ja otseseid nõudeid eraldi liikmesriikidele täna ette ei näha.
Kaitsealade laiendamise protsessi osas on komisjon strateegias samas küllaltki üldsõnaline. Hetkel pole selleks ühtegi seadusandluse muudatuse plaani välja käidud ja täpsemad detailid peaks saama selgeks selle aasta jooksul. Komisjoni soovib vajalikud protsessid disainida koostöös liikmesriikide ja Euroopa keskkonnaametiga, nii et kaasarääkimise võimalusi peaks tekkima.
Küll aga planeerib komisjon seaduse muudatusi looduse taastamise tugevdamiseks. Aastal 2021 plaanivad nad teha ettepaneku luua õiguslikult siduvad EL-i looduse taastamise eesmärgid, et taastada kahjustatud ökosüsteemid. Fookuses on sellised ökosüsteemid, millel on kõige suurem potentsiaal suurendada meie vastupidavust kliimamuutusele ja looduskatastroofidele.
Muutused maa- ja veekasutuses
Lisaks sellele, et intensiivse inimkasutuse all olevat maad (ja merd) piiratakse, näeb komisjon ette ka erievaid meetmeid maakasutuse kestlikkumaks muutmiseks. Pole mingi üllatus, et põllumajandusel on tugev negatiivne mõju loodusele. Seetõttu esitleti koos elurikkuse strateegiaga ka talust taldrikule initsiatiivi, mis seab suunised keskkonnasõbralikumaks põllumajanduseks.
Kuigi talust taldrikule väärib omaette postitust, kirjutan ka siin peamistest elurikkusega soetud eesmärkidest. Näiteks soovib komisjon pöörata tagasi tolmeldajate arvukuse kahanemise, vähendada keemiliste pestitsiidide riski ja kasutamist 50% võrra ning tagada, et vähemalt 25% põllumaast oleks mahedalt majandatud. Lisaks soovitakse põllumajandusmaale luua rohkem mitmekesisemaid maastikuelemente nagu hekid, astangulaseid müürid ja tiigid, mis pakuksid erinevatele liikidele elupaiku ning liikumisruumi.
Suure tähelepanu all on ka metsad, mis saavad oma enda EL ülese strateegia järgmise aasta esimeses veerandis. Selleks, et suurendada EL-i metsade pindala, kvaliteeti ja vastupanuvõimet, plaanitakse aastaks 2030 istutada juurde vähemalt kolm miljardit puud. Lisaks vaatab komisjon üle ka metsa biomassi energiaks kasutamise senised praktikad ja hindab, kas see on kooskõlas uute kliima ja elurikkuse eesmärkidega.
Komisjon pole unustanud ka mage- ja mereveekogusid. Näiteks seavad nad eesmärgiks taastada aastaks 2030 vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool. Selleks tuleb lammutada jõgedelt erinevad takistused, mis pidurdavad kalarännet, nagu on Eestis tehtud Sindi paisu puhul.
Elurikkus linnades
Looduspõhised lahendused linnaruumis on mulle kergeks obsessiooniks. Seetõttu oli eriti rõõmustav lugeda, et ka komisjon näeb linna rohealades suurt väärtust elurikkuse taastamisel ja suurendamisel. Selleks, et Euroopa linnadesse tekkiks rohkelt elurikkaid metsatukki, parke, haljastatud katuseid ja seinu, puiesteid, niitusid jne, kutsub komisjon vähemalt 20 000 elanikuga linnu üles koostama 2021. aasta lõpuks ambitsioonikad linnaruumi haljastamise kavasid.
Kohalik tasand saab olema rohepöörde kontekstis üleüldse väga huvitav. Komisjon plaanib luua linnaruumi haljastamise platvormi, välja töötamisel on Euroopa kliimapakt ja kaks teadusprogrammi Euroopa Horisont missioonivaldkonda on otseselt seotud linnadega – kliimaneutraalsed nutilinnad ja kliimamuutusega kohanemine.
Kõigest sellest ei mahu praegu väga detailselt kirjutada, aga teen seda kindlasti tulevikus.
Uus juhtimisraamistik ja globaalne tasand
Uued eesmärgid on toredad, aga nende kohal ripub ka üks laiem probleem – EL-is puudub täna terviklik juhtimisraamistik, et tagada elurikkusealaste kohustuste täitmine. Selle raamistiku plaanib komisjon nüüd luua ning sinna juurde ka läbivaatamismehhanismi, et kõik ikka oma osa täidaksid.
Esialgu ei saa juhtimisraamistik olema õiguslikult siduv. Küll aga lubab komisjon 2023. aastal edusammud (või nende puudumise) üle vaadata ja vajadusel õiguslikult siduva lähenemise kasuks otsustada.
Muidugi edusammud Euroopas ei ole piisavad, kui mujal maailmas ei muutu midagi. Seega on ka elurikkuse strateegias pandud palju rõhku rahvusvahelisele tasandile. Fookus on rohediplomaatial ja ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames võimalikult ambitsioonikate eesmärkide saavutamisel.
Loomulikult näeb komisjon olulisena ka kahe- ja mitme poolseid suhteid oma naaberriikide ja teiste partneritega ning kaubanduspoliitikat. Viimane on eriti suure tähelepanu all metsanduse kontekstis. Näiteks plaanib komisjon 2021. aastal esitada seadusandliku ettepaneku, et tooted, mis on seotud metsade hävitamisega, ei jõuaks EL turule.
Koroonaepideemia mõju strateegiale
Strateegiat mõjutas oluliselt ka COVID-19 laine, mille keskmes strateegiat 20. mail esitleti. Seos elurikkuse kao ja pandeemiate vahel on üsna üheselt mõistetav. Hiljuti ilmus teadusajakirjas Nature ka põhjalik uuring, mis näitas, et inimeste poolt domineeritud ökosüsteemides (kui inimene tungib sinna, kus varem oli elurikas loodus) on oluliselt rohkem selliseid liike, kellelt haigused inimestele üle kanduvad.
See on loomulikult selge ka komisjonile ja varem vaid kliimamuutuse kontekstis arutluse all olnud Euroopa vastupidavuse suurendamine, sai pandeemia ajal keskseks ja oluliselt laiemaks teemaks. Euroopa taastumine koroonakriisist peab olema roheline ja elurikkuse hoidmisesse ning taastamisse peab panustama ka selleks, et tuleviku pandeemiate tõenäosust vähendada.
Samuti tunnistab komisjon, et pandeemiakogemus on muutnud seda, kuidas näeme oma linnasid. Kui haiguse leviku takistamine nõudis harjumuspärasest suuremat distantsi, olid linnaruumi kitsaskohad kõigile palju nähtavamad. Kui koduseinte vahel hakkas raske, oli paljudel linnaelanikel keeruline leida piisavalt rohealasid, kuhu trenni tegema või end niisama laadima minna. Elurikkusesse on seega vaja panustada ka nende probleemide lahendamiseks.
Selle, kas komisjoni nägemus uuest elurikkuse strateegiast järgmiseks kümneks aastaks on liiga ambitsioonikas, piisav või puudulik, jätan teile otsustada. Erinevad osapooled on praeguseks väga laia spektriga hinnanguid andnud. Küll võib aga öelda, et tegu on üsna kõikehõlmava strateegiaga.
Oluline on muidugi märkida, et tegu on hetkel veel vaid Euroopa Komisjoni nägemusega. Liikmesriigid pole ametlikult sellele veel reageerinud. Praegune eesistuja Saksamaa, on aga lubanud riikide mõtted enne aasta lõppu kokku koguda ja nõukogu järeldusteks vormistada. Siis on taas põhjust kirjutada.
Fotol on Euroopa Komisjoni roheleppe juhtiv asepresident Frans Timmermans, Euroopa Komisjoni tervise ja toiruohutuse volinik Stella Kyriakides ning Euroopa Komisjoni keskkonna, ookanide ja kalanduse volinik Virginijus Sinkevičius esitlemas elurikkuse strateegiat ja talust taldrikule initsiatiivi. Foto autor on Jennifer Jacquemart ja see kuulub Euroopa Liidule.