2027. aastal toimuvad Eestis jälle parlamendi valimised ning need seavad keskkonna- ja eriti kliimapoliitika edasised sammud küllaltki suure kahtluse alla. Ühest küljest on konservatiivsema fookusega erakonnad teinud kliimapoliitikale vastandumisest „enda teema“ ja kogunud juba eoses selliste poliitikate vastu olevad valijad enda taha. Teisest küljest on viimasel kuuel aastal toimunud debatid ja otsused kliimapoliitika ümber kahandanud eestlaste üldist toetust neile poliitikatele. Seega on võimalik, et erakonnad, kes eelmistel valimistel kliimapoliitika olulisust rõhutasid, püüavad sellest seekord eemalduda.
Olen viimase paari kuu jooksul püüdnud praegust olukorda põhjalikult analüüsida ja jagan oma mõtteid ka teiega. Ehk leiab mõni erakond siit inspiratsiooni, kuidas kliimapoliitikaga edaspidi tõhusamalt tegeleda, sest vajadus nende poliitikate järele ei ole kuhugi kadumas. Kuigi tegu pole põhjaliku ja eelretsenseeritud analüüsiga, vaid pigem pika arvamusartikliga, siis ehk aitab see esitleda nüansseeritumat pilti sellest, mida Eestis elavad inimesed kliimapoliitikast mõtlevad ja tahavad.
Kas eestlased toetavad kliimapoliitikat?
Kui Eestis kliimamuutusest ja kliimapoliitikast räägitakse, jõutakse kiirelt ühe keskse järelduse juurde. 2025. aasta Eurobaromeetri andmete järgi peavad EL-i ponnistusi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050 positiivseks vaid 46% Eesti inimestest. See on tõsi, kuid oluline on panna see laiemasse konteksti nii selles mõttes, millise kliimapoliitika toetust tegelikult mõõdetakse, kui ka ajalises plaanis.
Eesti elanike toetus EL kliimaeesmärkidele pole pidevalt nii madal olnud, nagu aastal 2025. Kliimaneutraalsusega seotud küsitlusi viib Eurobaromeeter läbi alates aastast 2019 ja siis oli eestlaste toetus eesmärgile üsna lähedal EL keskmisele (vastavalt 85% ja 92%). Aasta hiljem olid Eesti ja EL keskmine toetus suuresti samad. Alles pärast seda on toetus Eestis oluliselt langema hakanud (Joonis 1).
Kui 2023. aastal oli eestlaste toetus veel 71% võrreldes EL keskmise 88%-ga, siis 2025. aastal oli meie inimeste toetus tõesti vaid 46% võrreldes 81%-ga. Toetus on kahanenud üle EL-i, kuid püsinud siiski keskmiselt üle 80%. Eestis on aga langus olnud pea 40 protsendipunkti kuue aastaga.
2021. ja 2023. aasta vahel toimus oluline nihe. Inimeste osakaal Eestis, kes leidsid, et valitsus ei tee kliimaeesmärkide täitmise nimel piisavalt, kahanes 66%-lt 37%-le, ning inimeste osakaal, kes leidsid, et riik teeb liiga palju, kasvas 6%-lt 11%-le.
Seda nihet ei ole muidugi keerulise selgitada. 2022. aastal algas venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu ja inimeste prioriteedid muutusid. Kesksele kohale tõusid sanktsioonidega seotud kõrged elektrihinnad ja inflatsioon, suurem vajadus julgeoleku järele ning mure majanduse konkurentsivõime pärast. Seda kõike kasutasid ära ka huvigrupid, kes soovisid alates 2019. aastast tugevnenud kliimaregulatsiooni nõrgestada, ning kanda kinnitas narratiiv, et kliimaeesmärgid teevad elu kalliks.
Huvitav on aga see, et kuigi seda toetuse langust on näha ka meie naaberriikides (Läti, Leedu ja Soome), ei ole see kaugeltki nii drastiline (joonis 1). Lätis on toetus langenud 65%-lt 63%-le ning Leedus 92%-lt 71%-le. Soomes on 2019–2023 toimunud langus aga pöördunud tõusule ja aastal 2025 toetas kliimaneutraalsust 84% soomlastest, mis on märksa kõrgem kui EL keskmine.
Seega ei ole eestlaste toetuse märkimisväärset langust võimalik seletada vaid muutunud julgeolekuolukorraga. See olukord on muutunud ka Soomes, Lätis ja Leedus. Seletusi tasub otsida pigem kliimapoliitika rakendamisest ja ühiskonnas levinud narratiividest.
Siia juurde tasub ära märkida ka see, et Eesti energiamajanduse erineb oluliselt meie naabritest. Oleme ainus EL riik ja üks väheseid riike maailmas, kelle energiatootmine sõltub sedavõrd suurel määral tahkest fossiilkütusest, meie puhul põlevkivist. See tähendab, et Eesti stardipositsioon puhtale energiale üleminekuks oli põlevkivi tõttu naabritest Soomest ja Lätist väga erinev.
Struktuurne eripära ei tähenda siiski, et avalikkus oleks süsteemi ümberkujundamise vastu. Mul ei õnnestunud leida head andmestikku selle kohta, mida Eestlased põlevkivi energeetikast läbi aja arvavad, aga 2021. aastal Kantar Emori poolt läbi viidud tuuleparkide meelsusuuring annab natukene aimu. Selle järgi eelistas elektriallikana põlevkivi 28% elanikest, samas kui 60% seda ei eelistanud. Kümne pakutud allika seas jäi põlevkivi eelviimasele kohale, edestades vaid turvast. Samal ajal toetas meretuuleparkide laiendamist 72% ja maismaatuuleparkide oma 62%, ning 76% pidas oluliseks, et riik seaks taastuvenergiale ambitsioonikad eesmärgid. Seega ei saa öelda, et Eestlased on oma südames lõputult põlevkivirahvas. Inimesed tahavad kodumaiseid ja juhitavaid tootmisvõimsusi, mida põlevkivi on seni ainsana pakkunud. Sellest järeldub, et vastuseis kliimapoliitikale ei teki mitte ülemineku eesmärgist, vaid selle usaldusväärsusest ja jaotuslikest tagajärgedest.
Mis on söönud eestlaste toetuse kliimaeesmärkidele?
Üks parimaid allikaid, mis praegu aitab mõista, kuidas inimesed kliimapoliitikat tajuvad ja mida nad sellest arvavad, on 2023. aastal Rakendusliku Antropoloogia Keskuse, Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja Praxise koostatud rohepöörde antropoloogiline uuring. Tõsi, rohepööre ei ole sama, mis kliimapoliitika, kuid enamiku inimeste peades on need teemad siiski seotud. Ka uuring ise tõi välja, et põhivaldkond, millega rohepööre seostub, on energeetika ja eeskätt riikliku energiataristu ümberkujundamine ehk üleminek taastuvenergiale ja põlevkivi kasutamisest väljumine. Need teemad on täna ka Eesti kliimapoliitika südames.
Peamine uuringu tulemus oli see, et inimesed nägid rohepööret abstraktse, kauge ja väljastpoolt tuleva, ülalt alla protsessina. Uuringus osalenud tundsid, et paljud asjad otsustatakse ja dikteeritakse riigi tasandil, käsud tulevad EL tasandilt ning otsuste sisu ei suudeta piisavalt selgitada ega tagamaid põhjendada. Üks osaleja sõnastas selle nii: „see on midagi, mida riik sinu peale surub ja ei küsi sinu arvamust“ (Pille, 31). Samal ajal tundsid inimesed, et riigi tehtavad otsused mõjutavad nende igapäevast toimetulekut läbi erinevate eluvaldkondade.
Antropoloogiline uuring näitab, et aastal 2023 tajusid inimesed vajadust süsteemse muutuse järele üleminekuks säästlikumatele, vähem ressursi- ja heitemahukatele lahendustele. Samal ajal kaheldi aga selle läbimõelduses ja realistlikkuses. Selle arusaama kujundasid suuresti vastandlikud sõnumid meedias ja muutlikud poliitilised otsused.
Üks läbiv teema, mis uuringust ilmnes, oli agentsus ehk inimese võime teha iseseisvaid otsuseid ja nende kaudu oma elukeskkonda mõjutada. Lihtsamini öeldes soovisid inimesed selgelt, et nende arvamused, vajadused ja panus oleksid kaasatud. Et neid ei kuulataks vaid näiliselt, vaid et selle muutuse kontekstis saaks asju ka päriselt muuta, nii et see sobiks paremini neile, nende kogukonnale ja nende elupaigale. Ilmekalt kõlas ka tunne, et üksikisiku panus ei loe: „pigem üritatakse vastutust […] indiviididele veeretada, et sorteerige prügi […] ja mis on nagu… tilk suures ookeanis. See tekitab sellist lootusetuse tunnet“ (Agata, 32).
Siit tuleneb ka üks oluline järeldus, mida tasub kohe rõhutada: keskkonnapoliitikas ei ole ilmtingimata vaja avalikkust kuulata ja kaasata rohkem kui praegu. Pigem on oluline kuulata ning seejärel kujundada keskkond nii, et inimestel oleks lihtne „õigesti“ käituda. Antropoloogilises uuringus oli jäätmete liigiti kogumine ainus valdkond, kus inimesed tundsid päriselt agentsust, ja seda mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et harjumust toetas riigi- ja omavalitsusepoolne korraldus. Kus tugi puudus, näiteks oli pakendikonteiner liiga kaugel, jäi ka inimestel sortimine soiku.
Vähese mõjuga lai kaasamisprotsess
Sarnaseid teemasid leiab ka kliimaseaduse sisendiks korraldatud arvamusrännakute kokkuvõtteid lugedes. Tegu oli ühe Eesti suurima kaasamisprotsessiga – arvamusrännak toimus 14 maakonnas, osales üle 500 inimese ja tehti ligi 300 ettepanekut.
Praktiliselt igas valdkonnas on läbiv regionaalse õigluse tunnetus ja maaelu kaitse. Samuti rõhutatakse vähekaitstud rühmade sotsiaalkaitset. Näiteks sooviti maa- ja mikroettevõtluse soodustamist, maksusoodustusi maapiirkonna ettevõtjatele, kliimanõuete leevendamist maaelanikele, õiglase ülemineku laiendamist kogu pealinnavälisele Eestile ning kliimameetmete sidumist sissetuleku- ja haavatavuspõhise toega. Positiivsete konsensusteemadena kerkisid esile haridus ja oskused ning ringmajandus.
Inimesed soovivad kõige enam, et üleminek oleks regionaalselt ja sotsiaalselt diferentseeritud, selgelt ette nähtav ja teaduslikult põhjendatud. Eelistatud instrumendid on toetused, diferentseeritud maksumäärad ja tootjavastutus. Vastuseis koondus peamiselt ühetaolistele maksudele ja nõuetele, mis ei arvesta asukoha ega maksevõimega. Samas oli suur toetus meetmetele, mis olid seotud hariduse ja oskuste arendamise ning ringmajandusega.
Lugedes Kliimaministeeriumi vastuseid arvamusrännaku soovitustele, on läbiv toon, et neile soovitustele on juba tegevused olemas või on need töös. Peamiselt viidatakse olemasolevatele või kavandatavatele meetmetele ja ei ole tunnetust, et arvamusrännakutes kogutud soovituste põhjal oleks plaanitud mingeid kursimuutuseid. Avatus uuele lähenemisele on suurem seal, kus ettepanek langeb kokku juba valitud trajektooriga, ja madal seal, kus ettepanek eeldaks valitud meetme toimimise ümbervaatamist. Nii näiteks võeti haridus- ja ringmajanduse ettepanekud hästi vastu, sest need kattusid juba käimasolevate plaanidega, ent maapiirkonna diferentseerimise ettepanekutele (näiteks automaksu erisused maaelanikele) vastati sisuliselt olemasoleva reegli kaitsmisega.
Selge on ka see, et paljud nendest soovidest ei olnud kliimaseaduse fookuses. Arvamusrännakute vastustes on näha, et inimesed soovivad paremini läbi mõeldud ja tugevamat regionaalpoliitikat ning kõrgemat valitsemiskvaliteeti. Kliimaseaduse protsess ja sisu keskendus aga palju rohkem suurematele ettevõtetele ja nende muredele. Fookus oli sektoripõhistel eesmärkidel ja hiljem tulid juurde ka sektoraalsed teekaardid. Ka kõik avalikud vaidlused on keerelnud ümber ettevõtete argumentide. Tavainimese jaoks on kõige otsesemad küsimused elektrihind ja automaks.
Riigi vaatest on see lähenemine ka arusaadav. Enamik ühiskonna probleeme, millele inimesed tähelepanu juhivad, on olnud arutelu all aastaid, vahel kümneid aastaid. See, kuidas nendega tegeletakse, on poliitiliste valikute küsimus, mida otsustab valitsus. Tihti lähtutakse nende valikute tegemisel juba välja kujunenud dogmadest ning muutused on aeglased tulema. Lisaks on selge, et kliimaseaduse raames ei peaks riik kõiki Eesti muresid korraga lahendama.
Siiski usun, et siin peitubki see, miks ühiskonna toetus kliimapoliitikale on nii madalale langenud: see, mida inimesed kliimapoliitika raames on oodanud, ja see, mida riik on pakkunud, on väga olulisel määral lahus olnud. Inimesed on oodanud ennekõike jaotuslikku raamistikku. Regionaalselt ja sotsiaalselt diferentseeritud, prognoositavat ja teaduslikult põhjendatud üleminekut, mis toetub pigem toetustele kui ühetaolistele keeldudele ja maksudele. Riik pakkus aga sektoripõhist raamistikku: heite-eesmärke, teekaarte ja suurte heitjatega peetud läbirääkimisi, millest tavainimeseni jõudsid kõige otsesemalt elektrihind ja automaks. Ootus oli jaotuslik, pakkumine sektoraalne.
Siinkohal on oluline märkida, et see pole kriitika Kliimaministeeriumile. Neile on seatud väga konkreetsed poliitilised ootused, millist kliimapoliitikat ja kuidas teha. Ka EL seadusandlik protsess seab omad prioriteedid ja piirangud. Fookus suure heitega sektoritele on olnud igati loogiline kuna neid ettevõtteid mõjutab kliimapoliitika väga otseselt, neil on õigustatud ootus sisuliselt kaasa rääkida ja neil on raha ning jõudu ühiskonnas palju lärmi teha.
Selge on aga see, et kuigi praeguse lähenemisega on suudetud leida mingil määral konsensus valitsuserakondade sees ja ehk ka tasakaal ettevõtetega, on sellega suudetud kaotada suur osa avalikkuse toetusest kliimapoliitikale.
Avaliku arvamuse seireuuringud kinnitavad Eurobaromeetri mustrit ka kodumaiste andmetega. Rohepöörde toetus on 2023 ja 2026 vahelisel perioodil langenud 55%-lt 35%-le (joonis 2). Tähelepanuväärne on, et see langus kulgeb suuresti käsikäes valitsuse enda toetuse ja usaldusega. Väheste mõõtepunktide pealt ei saa väita põhjuslikku seost, eriti kuna mõlemat näitajat liigutavad tõenäoliselt samad tegurid, ennekõike elektrihind ja automaks, kuid muster ise on kõnekas: kliimapoliitika toetus ei ela Eestis oma elu, vaid on kinni muuhulgas ka üldise hinnanguga valitsemise kvaliteedile.
Nagu varem kirjutasin, on inimeste jaoks kliimapoliitika toetus seotud ka sellega, kuidas nad hindavad valitsemise kvaliteeti. See haakub laiema mustriga. OECD järgi sõltub usaldus valitsuse vastu kolmest asjast: tajutud võimekusest avalikke teenuseid pakkuda, otsustusprotsessi läbipaistvusest ning veendumusest, et valitsus tegutseb ausalt, mitte omakasu ajel. Kliimapoliitika, mis nendes kolmes komistab, ei kaota mitte üksnes kliimatoetust, vaid usaldust laiemalt, ja vastupidi. Muutused, mida on vaja teha, on suured ja hirmsad. Kui inimene ei saa usaldada nende muutustega seotud otsuseid, ei taha ta ka kogu seda poliitikat.
Mida saaks järgmine valitsus teisiti teha?
Hoolimata sellest, et avalik toetus kliimapoliitikale on madalseisus ja inimeste peamised murekohad on mujal, on oluline mõista, et kliimapoliitika ei kao kuhugi. Ka see suvi on taaskord tõestanud, et kliimamuutuse mõjud kasvavad aasta-aastalt ja hoolimata sellest, kui palju geopoliitiline olukord tähelepanu endale tõmbab, kujundab kliima meie majandust, julgeolekut ja igapäevaelu aastakümneid, kui mitte sajandeid. Erakond, kes selle teema järgmistel valimistel lihtsalt sahtlisse paneb, ei võida ajapikendust, vaid loovutab teema neile, kes hoiavad seda üleval vaid negatiivses mõttes.
Enne konkreetseid ettepanekuid tasub aga peatuda ühel levinud eksiarvamusel, sest sellest kasvab välja kõik järgnev. Tuleks lõpetada kurtmine, et eestlane ei taha kliimast midagi kuulda. Tõenäolisem on, et rahul ei olda mitte teemaga, vaid selle lähenemisega, mis viimastel aastatel on valitud. Sellel kurtmisel võib pikapeale olla ka iseennast täitev mõju. Kui inimene kuuleb pidevalt, et enamikku kliimaeesmärgid ei huvita, siis järeldab ta, et normaalne inimene nii mõtlebki. Toetajad on mingid äärmuslikud kliimahipid ja nende hulka ma ju kuuluda ei taha.
Andre jt (2024) küsitlesid ligi 130 000 inimest 125 riigis ja hindasid, et ca 69% maailma elanikest on valmis panustama 1% oma sissetulekust võitluseks kliimamuutuse vastu. 86% leiab, et nende riigi inimesed peaksid pingutama, ja 89% ootab oma valitsuselt rohkem. Samal ajal arvavad nad aga ise, et vaid 43% nende kaasmaalastest oleks valmis sellisel viisil panustama.
See 26 protsendipunkti suurune lõhe tegeliku ja tajutud toetuse vahel oli nähtav kõikides 125 riigis ja kuna inimesed teevad koostööd tingimuslikult, siis toidab see väärarusaam iseennast. Vaikiv enamus peab end vähemuseks ja käitub seetõttu nagu vähemus.
Inimesed Eestis hindavad loodust tegelikult väga kõrgelt ja muretseksid rohkem ka kliima pärast, kui nad mõistaksid, millised ohud sellega päriselt seotud on. Sageli ei mõisteta, et millegagi on väga olulisel määral valesti. Kui inimene ei oska vaadata põllulindude mitmekesisuse indekseid ja muid tehnilisi parameetreid, siis nädalavahetusel soos matkates tundubki kõik ilus: ümber on mets ja lilled, põldudel kasvab toit ja õhk on puhas. Sellises olukorras ei saagi toetada poliitikaid, mis inimese meelest „ei tegele päris probleemiga“.
Ka avaliku arvamuse seireuuring toob selle päris hästi välja (joonis 3). Elurikkus on 76% inimeste jaoks oluline, aga vaid 43% inimesi usub, et see on Eestis ohustatud. Lihtne on märgata, et õhk Eestis on puhas. Palju keerulisem on laiemal avalikkusel mõista aga seda, kui halvas korras on meie veekogude seisund, elurikkuse näitajate langusest rääkimata. Mulle tundub, et sama dissonants on veelgi tugevam kliimapoliitika puhul.
Just sellepärast tuleb kliima kui teema teha võimalikult selgeks ja mitte-abstraktseks, anda sõna parimatele teadlastele ning ehitada tingimused, milles kliimapoliitikat saab usaldada. Mul ei ole täna piisavalt andmeid, et öelda, mida Eesti kontekstis järgmistel parlamendivalimistel kliimapoliitika mõttes täpselt teha. Küll aga olen siia koondanud enda peamised mõtted, mis olemasolevatele andmetele tuginedes töötada võiksid. Kõik need lähtuvad ühest loogikast: taastada usaldus ja teha kasu käegakatsutavaks.
Esiteks, kliimapoliitika fookus tuleb sõnastada teisiti kui praegu ja sõna „kliima“ kasutust strateegiliselt vältida. See on mulle endale ilmselt kõige kibedam soovitus – räägin igapäevaselt kliimast ilmselt rohkem kui toidust, aga laiemas kommunikatsioonis peab tark olema. Oluline on märkida, et see ei tähenda teemast loobumist. Kliima teema täielik vältimine aitab lõpuks ainult vastaseid võimendada, mitte toetajaid. Pigem on oluline, et kliimapoliitikast räägitakse keeles, mida inimesed mõistavad ja toetavad: energiasõltumatus Venemaast, madalamad arved, soojem kodu, kohalikud töökohad, puhas loodus ja elurikkus. Seda kõike on räägitud (ja üritatud) juba pikalt, kuid riigi bürokraatlikes raamides, kus iga teema kuulub kellegi vastutusvaldkonda, on seda raske päriselt teha. See vajab tugevat poliitilist toetust heale koostööle valdkondade ja ministeeriumide vahel. Mida vähem räägivad poliitikud ja ametnikud abstraktsest „kliimast“ ja mida rohkem jäetakse see mõiste ekspertide ning teadlaste tööks, seda parem. Erandiks jäävad muidugi need sihtrühmad, kelle jaoks kliima nimeline eesmärk on väärtus omaette. Ka nendeni tuleb jõuda, aga see on suunatud sõnum, mitte üldine registriseade.
Teiseks, selge mandaadiga rahvakogud nii riiklikul kui kohalikul tasandil. Siin on oluline õppida arvamusrännakute kogemusest. Kaasamisprotsess ise oli üks Eesti suuremaid, kuid vastused ettepanekutele taandusid tihti kinnitusele, et „see on juba töös“. Selline kaasamine tekitab läbivat pettumust ja pigem sööb usaldust, kui loob seda. Kõige olulisem on siin läbipaistvus selles, mida rahvakogu soovitustega edasi tehakse. Valitsus peaks juba enne protsessi algust sõnastama, kuidas ta ettepanekud menetlusse võtab, millise aja jooksul ja mis vormis ta neile vastab ning mis tingimustel on kohustatud neid ellu viima või avalikult põhjendama, miks ta seda ei tee. Ilma selleta kordub arvamusrännaku muster, kus inimeste siirad soovid muutuseks märgitakse ära kui „juba töös“ ja muutuseid ei tule.
Ka ekspertide kaasamine rahvakogusse on oluline, et tagada hästi läbi mõeldud ja Eesti konteksti sobivad soovitused. Rahvakogu lisaväärtus on ka see, et inimesed ja kogukonnad peavad omavahel selgeks vaidlema, mida nad tahavad ja millest on valmis loobuma. Nii kandub vastutus ka kodukonnale endale ja kaob võimalus süüdistada ülevalt alla tulevaid otsuseid. Lisaks riiklikule tasandile on oluline luua ka kohaliku tasandi rahvakogud, mille fookus on vastata küsimusele, kuidas meede sobib konkreetse kogukonna ja piirkonna oludesse.
Kolmandaks, kliimapoliitikaga seotud rahastusinstrumendid tuleb suunata läbipaistvalt tagasi inimeste ja kogukondadeni. Meetmeid, mida kogukonnad saaksid nii kliima kui ka julgeoleku laiema tugevdamise mõttes teha, on palju: kogukondlik energiatootmine, hajus kriisivalmidus, kohalik toimetulek. Just siia sobiks riiklik instrument, mis laseb kogukondadel rahastada kliimamuutusega seotud projekte: väiksemaid päikese- ja tuuleparke, kohanemismeetmeid nagu rohealade korrastamine ja kriisikindlust tõstvaid lahendusi. Selline instrument teeb kliimapoliitika kasu käegakatsutavaks täpselt seal, kus praegu tajutakse ainult kulu, ja vastab ühtlasi regionaalse õigluse nõudele, mis oli kodanike tugevaim läbiv ootus. Antropoloogilises uuringus kostus selgelt, et kohalikud ei taha, et arendus tähendaks vaid rahasüsti kaugelt: „Pange see rahapakk sinna Heltermaa sadama kaile, küll me ta sealt ära võtame, aga ärge ise tulge“ (Tiina, 45). Kasu peab olema kohalik, mitte kompenseeriv. Samal loogikal tuleks ETS-i tulud suunata täies mahus ja nähtavalt tööstuse ressursitõhususse ja puhta tööstuse innovatsiooni, sildistatult, nii et nende mõju oleks võimalikult läbipaistev.
Neljandaks, EL kliimapoliitikat tuleb käsitleda piirangute ja käskude asemel osana Eesti strateegilisest välispoliitikast. Viimastel aastatel on Eesti positsioon EL-i kliimaaruteludes olnud valdavalt ambitsiooni kasvatamise suhtes skeptilisuse näitamine. See on kodumaise madala toetuse puhul arusaadav, kuid ei aita toetust ka kuidagi parandada. Kui riik ise räägib Brüsselis kliimaeesmärkidest kui koormast, on raske eeldada, et inimesed kodus näeksid neid teisiti. Mulle tundub, et eestlaste õiglustunnetusega sobiks palju paremini lähenemine „kõik peavad rohkem pingutama“. Eesti jaoks peaks EL väliste suurte saastajate tegudele sundimine peaks olema EL-i välis- ja kaubanduspoliitika keskne kliimaküsimus.
See sobib hästi ka meie teiste välispoliitiliste ambitsioonidega, milleks on sõltuvuse vähendamine riikidest, kes on EL-i suhtes negatiivselt meelestatud. Meil võib olla oma fossiilne kütus, aga enamiku EL-i jaoks sellest ei piisa – saksa autod ei hakka sõitma Eesti põlevkiviõlist toodetud diisliga. Ainus toimiv lähenemine on kasvatada EL-i majanduse autonoomiat ja tugevdada kohalikku taastuv- ja tuumaenergia tootmist. Seega saab meie sõnum olla, et EL vajab kiire ja hästi läbi mõeldud üleminekut puhtale tootmisele ja energiale, kuid inimesi ja ettevõtteid peab selle juures nähtavalt toetama ning samu reegleid kehtestama ka importides.
Viiendaks, tugev ja sõltumatu teaduskogu. Inimeste jaoks on kliimapoliitikas oluline see, et otsused lähtuvad teadusest. Sealhulgas läbipaistvad kulu-tulu analüüsid enne meetmeid, avatud teaduslik debatt ning kaitse lobitöö ja rohepesu eest. Selleks on vaja luua hästi toimiv raamistik teadlaste debatti kaasamiseks. Näiteks kogu, mis koosneb päriselt kliimamuutusega seotud võtmevaldkondade teadlastest ning mille liikmed deklareerivad läbipaistvalt oma huvide konfliktid. Tähtis on tugevdada parimate valdkonnateadlastele sõnumeid, mitte igaühe, kes end teadlaseks nimetab.
Kogul peaks olema vabadus riiklikke poliitikaid nii kiita kui ka laita. Teaduskogu väärtus ei ole ainult ekspertiisis, vaid selles, et ta annab inimeste jaoks olulise ja tugeva kliimateadmiste allika, mida ei saa taandada ühe erakonna või huvigrupi hääleks. Seda saab usaldada viisil, mis pole võimalik ei poliitikute ega ametnike puhul.
Kokkuvõte
Kõiki neid ettepanekuid seob üks joon: usaldus ja käegakatsutavus. Räägi inimestega keeles, mida nad mõistavad (fookus ja sõnastus), kaasa neid aktiivselt otsustusprotsessidesse (rahvakogud), paku selget kohalikku kasu (rahastus, mis tuleb tagasi kogukonda), võta EL-is põhimõtteline, mitte kaitsepositsioon ning jaga teaduspõhist infot, mida ei saa taandada parteipoliitikaks (teaduskogu). Ükski neist ei ole kliimapoliitika enda ümbertegemine, fookus on spetsiifiliselt rakendamisel ja usalduse tugevdamisel.
Eestlased hindavad oma loodust. Kuigi oleme igapäeva otsustes kaugel Valdur Mikita metsarahva kontseptsioonist, on see müüt, millega paljud meie maal resoneeruvad. Samas ollakse siin väga skeptilised igasugusele väljast tulevale ja eriti kõigele, mis tuleb ülevalt alla. Tahame ise otsustada ja näha, et meie häälel on jõudu.
Poliitikad töötavad paremini, kui inimesed näevad, et otsused nende üle tehtaks nendega koos ja nende kasuks. Usun, et kui suudame kliimapoliitika sinna tagasi tuua, tuleb ka toetus tagasi.
Foto: Markus Laanisto / Unsplash