Eestis pole radikaalseid kliimaaktiviste väga palju kunagi olnud. See aga ei tähenda, et meil nende suunas omajagu pahameelt ei jätkuks. Tundub, et õhus on mingi ärevus, et ka meil hakatakse varsti avaliku korda rikkuma selleks, et kliimamuutusele tähelepanu pöörata.
Ehk oli see mure vaevamas ka Indrek Kiislerit, kes tegi värske kliimaministri Yoko Alendriga intervjuu, mis avaldati 26.07.2024 ERR-i uudisteportaalis. Kiisler küsis Yoko käest, kuidas ta radikaalsetesse kliimaaktivistidesse suhtub, tuues näiteks hiljuti Frankfurdi lennujaamas toimunud aktsiooni.
Yoko vastas küsimusele nõnda: „Ma arvan, et inimesed on siiski oma käitumises vabad ja ma ei tahaks kellelegi ette öelda, milliste vahenditega nad oma eesmärke peaksid saavutama. Muidugi on eriti hea, kui see toimub siiski seaduse piires ja enda elu ohtu seadmata.“
Kuna kliimaminister ei mõistnud aktivistide tegevust selgete sõnadega hukka, tõi see kaasa hulga pahameelt Twitteris, kus tavapärased kahtlusalused leidsid, et kliimaaktivistid ei tohi kindlasti midagi radikaalset teha, et oma sõnumit inimestele kohale viia ning isegi kui sõnum on õige, töötab radikalism selle sõnumi vastu. Pahameele tormis hakkas mulle enim silma aga riigikogulase Karmen Jolleri seisukoht, kes radikaalsete kliimaaktivistide tegevusi, nagu supiga maalide pihta loopimine, vägivaldseks nimetas.
Vägivald on päris tõsine sõna. Vägivald on (vikipeedia järgi) teadlik ja sihilik kannatuste esilekutsumine. See on jõu kasutamine füüsilise või vaimse vigastuse tekitamise eesmärgil ja vastu vägivalla ohvri tahtmist. Näiteks kui põllumehed Poolas kividega politseinike pihta loopisid. Supiga maali kaitseklaasi määrimine või auto ja lennukiliikluse häirimine seda vähemasti minu jaoks pole.
See on oluline vahe sest kui me loome ühiskonna, kus peame vägivallaks juba nii pehmeid kodanikuallumatuse vorme, jätame positiivsete ja vajalike muutuste esile kutsumiseks üsna vähe ruumi. Ka võib vaielda, et võttes vägivallale nii laia definitsiooni, saame pidada ka suurettevõtete hoolimatust meie tuleviku elamiskõlblikkuse osas vägivaldseks.
Kliimaaktivistid on vähemalt minu kogemuses olnud vägivalla osas taunivad ja kasutanud pigem protestivorme, mida käsitletakse kui vägivallatu kodanikuallumatus. Cohen C (1971) seletas vägivallatut kodanikuallumatust järgnevalt: „..tahtlikult ebaseaduslik, kuid kohusetundlikult ja avalikult sooritatud protestiakt. Selle objektiks võivad olla mõne valitsusasutuse või mõne eraõigusliku asutuse seadused või poliitika, mille otsustel on tõsised avalikud tagajärjed; kuid mõlemal juhul on sõnakuulmatu protest peaaegu alati vägivallatu.“
Kuna Hanah Lahe kirjutas sellest, miks kliimaaktivistid protesteerivad juba väga kenasti, ei hakka ma tema põhjendusi üle kordama. Pigem keskendun sellele, kas vägivallatu kodanikuallumatus on üldse mõistlik kliimaaktivismi vorm või lükkab see inimesi eemale, nagu leiab Karmen Joller.
Õnneks on sellel aastal mainekas teadusajakirjas Nature ilmunud kaks artiklit, mis seda teemat analüüsivad. Lühidalt öeldes on sellistel aktivismi vormidel oma koht täiesti olemas ja kui neid õigesti ja hästi sihistatult teha, toetavad nad ka kliimaaktivistide eesmärkide saavutamist.
Young ja Thomas-Walters (2024) järeldasid, et kodanikuallumatusega seotud protestivormid on olulised vahendid kliimaliikumise eesmärkide saavutamisel, kuna liikumise eesmärgiks on fossiilkütuste tööstuse sulgemine. Oleme olukorras, kus suurtel ettevõtetel on palju rohkem ressursse ja võimu, et endale sobilik seadusandluskeskkond luua. Näeme seda ka Eestis, kus suured saastajad võitlevad lobitegevuse või meedias avaldatud pahameele läbi omale sobilikumaid reegleid ja piiranguid.
Kliimaaktivistidel on enamasti oluliselt vähem jõudu ja võimalusi oma hääle kuuldavaks tegemiseks. Paari suure ettevõtte sihitud tegevuse vastu tuleb tulla tuhandete või koguni miljonite kaupa tänavale. Ka on riigijuhte nagu Ungari peaminister Viktor Orban, kes kasutavad eraldi mõttekodasid, et kliimamuutuste vastu võitlust kahtluse alla seada.
Väiksemaid proteste, seisukoha võtte ja pehmemaid sekkumisi väga meedias ei kajastata. Kusjuures üsna levinud on ka see, et keskkonnaorganisatsioonide eksperte ei võeta meedias väga tõsiselt seades pidevalt nende pädevust kahtluse alla.
Samas tõdesid ka Young ja Thomas-Walters (2024), et mitte kõik kodanikuallumatuse lähenemised pole ühtlaselt edukad ning ka kliimaaktivistid peavad lähenema oma protestiaktsioonidele väga strateegiliselt. Nende sõnul püüavad saastajad alati kasvuhoonegaaside heite vähendamisega kaasnevaid kulusid haavatavatele rühmadele üle kanda. „Seetõttu peab saastajate sihtimine olema osa kasvavast massiliikumisest, mis harib avalikkust õiglaste poliitiliste lahenduste osas ja ähvardab kodanikuallumatusega, et seista vastu ebaõiglastele kliimameetmetele.“
Väga sarnased tulemused olid ka Badullovich et al (2024) tehtud analüüsi tulemused. Ka nemad tõdesid, et vägivallatul kodanikuallumatusel saab olla avalikus arutelus oma koht, kui need on hästi läbi mõeldud. Nende analüüside järgi leiavad enamik USA elanikest, et sellised protestivormid on põhjendatud kui need on suunatud otseselt nende osapoolte vastu, kes toetavad fossiilkütuste kasutamist.
Tulemused näitasid ka seda, et ka kodanikuallumatusega seotud tegevus on oluline. Näiteks supi loopimine muuseumitele ei ole nende hinnangul väga mõistlik. Samas fossiilkütuseid tootvate firmade hoone hõlmamine (sit-in) on enam põhjendatud.
Seega võib tõdeda, et vägivallatul kodanikuallumatusel on tõesti oma koht, et parandada teadlikkust kliimamuutuse, selle põhjuste, tagajärgede ja süüdlaste kohta. Supiga loopimise seos võib enamikele inimestest küll kliimast kaugeks jääda ja seetõttu võib tekitada rohkem paha kui kasu. Samas lennujaama tegevuse või autoliikluse häirimine võib inimestele oluliselt tugevamalt kohale jõuda.
Kohale jõudma aga peab. Kliimamuutuse probleem on iga päevaga süvenev ja on ka selge, et järjest rohkem inimesi ei soovi seda enam kõrvalt vaadata. Kui need inimesed tunnevad, et neile pole antud päriselt toimivaid viise seda olukorda parandada, hakkavad nad neid ise otsima. Mida hullemaks olukord läheb, seda enam on ka radikaalsemaid osapoole.
Teame ajaloost, et selliseid olukordi on olnud korduvalt, kus muudatuste esile kutsumiseks on vaja rikkuda ka seadust. Eriti kui seadusi kontrollivad olulisel määral need, kes muudatusi ei soovi. Kõige ilmselgemad näited on sufražetti ja mustanahaliste inimõiguste liikumised, kus seadused olidki ebaõiglased ja ilma neid rikkumata ei oleks maailm paremaks muutunud.
Drastilisi muutuseid vajame ka kliimamuutuste osas. Riigikogu liikmed ja ministrid saavad neid muutuseid kiirelt ja julgelt tehes radikaalset kliimaaktivismi ära hoida. Kui nad seda teha ei suuda, ei tasu vaadata aktivistide poole vaid pigem peeglisse.
Allikad:
Cohen C (1971) Civil disobedience: conscience, tactics & the law. Columbia University Press, New York, NY
Young, K.A., Thomas-Walters, L. What the climate movement’s debate about disruption gets wrong. Humanit Soc Sci Commun 11, 25 (2024). https://doi.org/10.1057/s41599-023-02507-y
Badullovich, N., Tucker, D., Amoako, R. et al. How does public perception of climate protest influence support for climate action?. npj Clim. Action 3, 16 (2024). https://doi.org/10.1038/s44168-023-00096-9
Foto: Markus Spiske / Unsplash